Kogemus andis Eiale julguse võtta tulevikus ka ise sõna depressiooni, autismi ja ATH teemadel. „Kunagi üks ülemus ütles mulle, et mina sinu asemel ei räägiks depressioonist avalikult – oled alles 25, võib-olla ei saa sa selle tõttu terve ülejäänud elu tööd.“

Aga Eia pidi rääkima, sest tema jaoks polnud see piinlik, vaid elu ja surma küsimus. Tema võimuses oli aidata kedagi, nii nagu aastate eest aidati teda ennast. „Tundsin, et kui saan olla toeks kasvõi ühele inimesele, pole mu elu raisatud,“ ütleb ta.

Jaga
Kommentaarid