KUULA | Ene-Liis Semper: kunstnikuna tegelen kogu aeg tähendustega

Kunstnik ja teatraal Ene-Liis Semper räägib Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“ oma loomingulisest teekonnast ja maailmavaatest, mis puudutavad sügavaid eksistentsiaalseid teemasid, mis ulatuvad ühiskondliku kriitika ja isiklike kogemuste piiridest kaugemale.

Ene-Liis Semper on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti kunstnikke, kelle suurt, kogu maja hõlmavat isikunäitust saab kuni 15. detsembrini näha Linnahalli kõrval asuvas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM). Tegemist on kodumaise moodsa kunsti suursündmusega, sest Semperi viimasest isikunäitusest on möödas juba kolmteist aastat, toona sai tema kunsti näha Kumus tervel viiendal korrusel.

„Olen alati püüdnud mõista inimeseks olemise tuuma,“ ütleb Ene-Liis Semper ning lisab, et: „Mul läks jupp aega, enne kui ma sain aru, et ma olen kunstnik. Vanasti öeldi, et kunstnik on see, kes oskab joonistada. Mina ütleksin, et kunstnik tegeleb tähendustega ning neist koosnevate kompositsioonide loomisega. Joonistamine on üks võimalik vahend, nagu ka maalimine või fotograafia või videokunst või installatsioon. Ka teater on vahend. Kunstnikuks olemise eeldus on võime näha erinevates kompositsioonielementides sisalduvat tähenduslikku potentsiaali.“

Seda annet kasutab Ene-Liis ka teatritöös: „Ma loon ka lavastust nagu kompositsiooni. Minu nägemuses ei ole teatriteos eeskätt lineaarne, vaid ruumiline. Siin on vahe sees. Tekst on lineaarne, sest keel on ju lineaarne. Aga teatriteos on kolmedimensionaalne, on kogemuslik. Sellisena tuleb teda ka luua. Näiteks „Macbethi“ lavastus, mis lähtub Shakespeare näidendist ja Lepo Sumera muusikast. Juba Sumera sümfooniate helikeel üksi tekitab võimsaid seoseid ja tähendusi, aga lavastuses tulevad mängu ka saali arhitektuur, kaadrikompositsioon, rütmid, värvid, valgused, inimesed, nende emotsioonid, poosid, kogu liikumine. Ühesõnaga kõik suured ja väikesed elemendid, mida on võimalik kiht-kihilt üles ehitada. Sellises lavastuses on tuhandeid erinevaid seoseid.“

Hinnatud lavastaja ja kunstniku sõnul ei teki laval miski iseenesest, vaid kõik on teadlike valikute tulemus: „Lasen kogu selle materjali endast läbi ja viskan kõik pilti mitte sobituva kõrvale. Heas teoses on tavaliselt palju tähenduskihte ning see, mis millega kokku kõlab, või vastupidi – vastandub, need seosed ei ole juhuslikud. Keegi on nende valikute taga, see ongi loominguline protsess. Protsessi lõpuks on tulemus selline, nagu see vaataja ette ilmub, olgu ta siis helilooming, kirjandusteos, visuaalne kunst, teater vms. Kokkuvõttes on see töö kõikides valdkondades sarnane.“

„Kõige olulisemani jõudes: kui keegi arvab, et mingi äge asi juhtus laval iseenesest, siis unustage ära! Teoses ei ole kunagi miski juhuslik. Kui mingi asi on tõesti hea, siis reeglina on seal taga on suur töö. Ja mulle jubedalt meeldib, kui see näeb välja nii, et kõik tuli iseenesest ja loomulikult – see ongi taotlus. Õnnestunud teos mõjubki loomulikult. Aga tõde on, et igal esemel, igal objektil, igal värvitoonil on erinev tähenduslik potentsiaal ja õnnestunud kompositsioonis ei sattunud need kõrvuti juhuslikult. Looja töötab ju teadlikult, sihipäraselt. Ja nagu objektidel on oma värv, kuju, vanus, materjal, on täpselt samamoodi ka inimestel – iga inimene on täiesti erinev, kõik on unikaalsed ning samamoodi nagu igas esemes, on ka igas inimeses alati tähenduslik potentsiaal, mida on võimalik avada, kasutada ja väärtustada,“ tõdeb Ene-Liis ja lisab, et see töö, mida ta teeb, meeldib talle kohutavalt ning ta ei ole siiamaani sellest ära tüdinenud.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb juttu kunstist ja teatrist kui rituaalist, tähendustest ja teadlikkusest, loodusest ja loomisest, arengust läbi ebamugavuse ning päris kogemuste olulisusest, noortest ja maailmast ning paljust muust huvitavast.

*

Ene-Liis Semper on tunnustatud kunstnik ja lavastaja, kelle looming ühendab kujutava kunsti ja kaasaegse teatri praktika. Kujutava kunstnikuna, eelkõige video- ja performance’i alal, on ta üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti loojaid, kes on osalenud oma töödega prestiižsetel näitustel ja sündmustel, muuhulgas nüüdiskunstifestivalil „Manifesta“ ja Veneetsia biennaalil. 2012. aastal hõlmas tema isikunäitus terve Kumu viienda korruse ning pärast 13-aastast pausi on Ene-Liis tagasi kujutavas kunstis, värske isikunäitusega EKKM-is.

Teatris on Semperi teekond olnud sama silmapaistev. 2004. aastal asutas ta koos Tiit Ojasooga Teater NO99, kus nad olid kunstilised juhid ja lavastajad kuni teatri tegevuse lõpuni 2019. aastal. Teater NO99 osales arvukatel rahvusvahelistel festivalidel, muuhulgas Avignonis, Viini Festwochenil ning Veneetsia Biennaalil, samuti pälvisid nad seni ainsa Eesti teatrina Euroopa Teatri preemia

Pärast teatri sulgemist on Semper jätkuvalt kõrgelt hinnatud ja oodatud lavastaja rahvusvahelisel areenil, viimane suur lavastus on „Meister ja Margarita“ Riias, Dailes Teatris.

Akadeemilises maailmas on Ene-Liis Semper olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor ning töötab hetkel Eesti Kunstiakadeemia professorina. Tema loomingut on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Eesti Kultuurikapitali kujutava kunsti ja rakenduskunsti aastapreemiad, Kristjan Raua preemia, Hansapanga kunstipreemia, arvukad Eesti Teatriliidu auhinnad, Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Talle on omistatud ka Valgetähe V klassi teenetemärk.Ene-Liis Semper on kahe lapse ema, kes hindab vaikust ja loodust, kehalist kogemust ja ehedat elu.