Marianne Lõhmus: olime tegelikult Annabeli isaga vahepeal lahus. Täitsa pikalt ja vihaselt

Aeg-ajalt jagavad inimesed meedias oma suuri muresid ja äärmiselt hea meel on avaldada mõne aja möödudes ka jätkulugusid sellest, et need hädad on lahenenud positiivselt. Üheks selliseks on ka Annabeli lugu, kel avastati 2016. aastal pahaloomuline kasvaja — neuroblastoom. Tema raviks vajalik hiigelsumma, rohkem kui 200 tuhat eurot kogunes Vähiravifondi ühe päevaga.

Täna, 23. novembri hommikul külastasid Annabel Sepp ja tema ema, Marianne Lõhmus, Vikerraadiot, et olnut meenutada ja rääkida, kuidas nende perekonnal nüüd läheb.

Annabeli emal Mariannel on selgelt meeles aeg, kui 2017. aastal annetuskampaania käima läks. „Olime perega Pärnus ja samal õhtul tuli maha esimene lumi. Ma nii hästi mäletan, kuidas joonistasin selle esimese lume sisse käega südame, tegin sellest pildi ja nüüd on samamoodi, et iga kord, kui see esimene lumi tuleb, mida siin ka täna-eile näinud oleme, läheb seest soojaks,“ jagab ta.

Annabel oli annetuskampaania lansseerimise ajal kõigest seitsmeaastane. Kui palju ta ise olnust mäletab? „Väga palju mul meeles ei ole. On halvad ja head asjad. See, kuidas üldse haiglas olin, ja kuidas sõbrad käisid, aga ma väga palju ise seda protsessi ei mäleta,“ sõnas ta. Teda on meenutamisega aidanud vanemate jutud, pildid ja videod. Lisaks mäletab ta tugevamaid emotsioone, näiteks tundeid, mis kaanesid, kui arstid ei lubanud vanematel haiglas tema kõrval olla. „See oli vist intensiivis ja pidin seal üksinda magama, ise kümneaastane.“

„See jäi tõesti väga valusalt meelde.“

„Olime tegelikult kokku sisuliselt kaks aastat haiglas erinevates kohtades ja esimest korda, kui Annabel oli intensiivravi osakonnas, siis tõesti, sealne kord on täna vist natukene pehmenenud, aga toona oli tõesti nii, et vanemad ei tohtinud öösel intensiivravi osakonnas lapse kõrval olla,“ lisas ema, ning tõdes, et see jäi talle väga valusalt meelde. „Pean küll tunnistama, et see lõppes sellega, et me rind kummis seal intensiivravi osakonna peaarstiga karjusime teineteise peale, sest ühel hetkel ma ikkagi ütlesin, et ma ei lähe kuskile. Järgmisest hommikust alates said meist väga head sõbrad. Ta hoiab Annabeli käekäigul siiamaani silma peal. Eks need lahutamised olid alati emotsionaalselt väga rasked. Meile vanematele lahtilaskmine, sest me ei teadnud, kuidas need suuremad protseduurid lõppevad, ja tema jaoks üksi olemine.“

Ehkki Annabel on vähivaba, ei tähenda see, et ta ei käiks arstide juures sagedamini kui temavanused tavaliselt. Näiteks käib ta tavapäraselt kaks, kuid tänavu ju kolm korda seljaoperatsioonidel, mis on seotud kasvamisega. „Kui ma ise kasvan, siis vardad keeratakse järgi, ja selle operatsiooni jaoks pean vähemalt neli korda enne haiglast läbi käima,“ selgitab vapper tütarlaps. „Jagan ka väga palju oma elust Instagramis, @sepp_annabel, igapäevaseid asju, haiglaskäike ja operatsioone. Võite sealt ka vaadata, et kursis olla.“

Otsus üht-teist Annabeli elust Instagramis jagada tuli kogu pere poolt, et eristada ära info, mida jagatakse vaid lähiringis, sellest, mida ka Annabeli käekäigust huvituvad inimesed võiksid teada.

Üleöö tekkinud tähelepanu ei ole pere jaoks olnud kergete killast. „Meil olidki kahetised tunded. Annabel iseenesest nautis toona seda tähelepanu, samal ajal, kui meie olime üleküllastatuses. Ühest küljest me väga tahtsime tänutunnet edasi anda ja väljendada. See, mis Eesti rahvas meie jaoks tegi, oli väga suur asi. Ilma selleta ei oleks me täna siin, aga tõsi see on, et ühel hetkel me tõmbasime tagasi,“ räägib Marianne. „Seal oli ka teisi põhjuseid. Me väga palju ei ole sellest meedias rääkinud, aga olime tegelikult Annabeli isaga vahepeal lahus. Täitsa pikalt ja vihaselt, ja lahutasimegi ära. Nii nagu need rasked asjad võivad ikka teha väikesest koksust suure augu, ja mina tundsin, et nüüd on vaja plats puhtaks lüüa, et saaksime tervenema hakata.“

Kui perekond 2018. aastal raviga lõpetas, olid ka tükid vahepeal kokku korjatud. 2019. aastal oli perekond taas koos. „Pere on saanud jälle kokku, ühe lapse peale seda juurde ja sain isegi uuesti abieluettepaneku,“ naerab Marianne, kuid lisab, et ehk on imelik sama mehega taas sama pidu korraldada. „Iseenesest eelarve on olemas, stilistika tehtud ja külaliste nimekiri pole ka palju muutunud, aga vaatame seda asju. Kui aus olla, siis Annabel oli see, kes pere uuesti kokku tõi. Kui olime lahku läinud, mõnda aega lahus elanud ja suurem viha oli vahepeal üle läinud, tekkis Annabelil kopsupõletik. Olime taas pikalt haiglas, ja sealjuures olid tagasi hirmud, et kas haigus on naasenud... Ja lihtsalt logistilisel põhjusel pidime Annabeli isaga mingid perioodid olema koos, ööbima koos, ja õhtul siis hakkasime seal punase veini klaasi taga neid asju arutama.“

Täna naudib Marianne väga plaanivaba perekonnaga kulgemist. „See on küll jälg, mis mulle on Annabeli ravist jäänud. Me aina rohkem naudime hetki, kus saame perega panna asjad autosse või haagisesse ja minema sõita, teadmata, kuhu jõuame. Teame vaid, et tuleme hiljemalt kolme nädala pärast tagasi. Need on minu viimaste aastate kõrghetked,“ ütleb ta.

Pikemat intervjuud Annabeli ja Mariannega saab kuulata Vikerraadiost.