Trofeenaise alandav elu: ööd olid kõige hullemad. Pole delikaatset viisi, kuidas seda kirjeldada

„Üks hääleke mu peas ütles kohe, kui teda kohtasin, et peaksin jooksma. Aga kas ma kuulasin? Muidugi mitte,“ alustab oma lugu naine, kes sukeldus suhtesse, mille osas sisetunne juba alguses ei valetanud.

Jah, ma olin rumal, sest ignoreerisin igat ohumärki. Ma ignoreerisin neid kõiki altari ette jõudmiseni. Asjad ei muutunud inetuks kohe – või vähemalt ma ei märganud seda. Nagu öeldakse, tagantjärele tarkus on kõige parem, ja tagasi vaadates olid kõik märgid olemas.

Sellest on möödas kaheksa aastat, kui ma loobusin sellestt rollist. Asjad on oluliselt rahunenud. Aga kui ma tagasi vaatan, tekitab see mulle judinaid just see, kuidas ma suutsin ignoreerida kõiki märke. See hämmastab mind, kuidas madal enesehinnang ja eneses kahtlemine mu otsustusvõimet varjutasid.