Uksest sisenedes olin veidi ehmunud, nähes Papat esimest korda elus ajamata habemega. Alati viisaka härrana istus ta nüüdki sirge seljaga, kuid tema hägused silmad olid teistmoodi – need vaatasid justkui ruumist läbi, kuhugi kaugemale. Ta tundus unelevat, nii et toas toimuv ei läinud talle põrmugi korda.

Jaga
Kommentaarid