Emade sünged saladused: mõnel päeval saan aru, et minu tegu oli vale, kuid nähes, kui imelised nad koos on, tean, et pean vait olema

„Te olete ideaalne perekond,“ meenutab 30-aastane Jessica tagantjärele ämmaemanda öeldud sõnu. Kuigi naine oli oma vastsündinud poja üle väga õnnelik, teadis ta, et kuuldud sõnad ei vasta täielikult tõele. Tegelikult ei olnud nad perekond. Vähemalt selle kõige otsemas tähenduses.

„Vaatasin oma lapsele selgelt otsa ja mõtlesin, et ta ei ole üldse minu moodi,“ meenutab mees üht hetke, mis tema sisetunnet toitis. Sel päeval tellis mees DNA kodutesti ning võttis tütrelt proovi. „Ootasin kümme päeva, see oli põrgu,“ ütleb ta. „Ma armastasin oma tütart, kuid sisetunne karjus: „Ta pole bioloogiliselt sinu oma.“

Kahjuks kinnitasid seda ka DNA testid. „Mul oli süda valust lõhkemas,“ meenutab mees, kelle maailm tol hetkel kildudeks purunes. „Rääkida seda oma emale, kes seda väikest tüdrukut jumaldas, oli laastav. Sellel oli suur mõju kogu meie perele. Milline naine seda teeks?“

Väidetavat on neid mehi 10–30%, kes ei tea, et nad ei ole oma laste bioloogilised isad. Samuti tuleks mõelda, et võimalikul isaduspettusel on palju ohvreid, sealhulgas mittebioloogiline isa, bioloogiline isa, mõlema mehe perekonnad ja kindlasti ka süütu laps. Kuigi kõnealune probleem on alati eksisteerinud, muutub see tänapäeva maailmas üha olulisemaks.