Lugeja uurib: kas see tähendab nüüd, et ma olen suvalisega lapse saanud väärtusetu naine, kellel on halb iseloom?

Naistekaga jagas oma mõtteid lugeja, kes on mõnda aega üksinda olnud ega leia, et uue paarilise leidmine oleks tingimata kõige olulisem.

„Mina olen keskeas, ühe, abielus saadud lapsega (kes on juba iseseisev), väga pikk abielu, mis sai otsa minu initsiatiivil. Miks? Sest meie vaated elule on nii erinevad, et hakkama saada oli lõpuks keeruline ja keskiga on viimane aeg midagi muuta. Mingit vimma ei ole ja läbi saame kenasti. Kas tema otsib uut kaaslast, seda ma ei tea, mina olen küll tutvunud, kuid siiani üksi, ei ole ka proovisuhteid teinud. Ja miks?

Sest otsest vajadust kaaslase järele ei ole, kui tekib kunagi keegi, kes pakub midagi hingele, siis on tore ja kui ei teki, pole probleemi. Kas see tähendab nüüd, et ma olen suvalisega lapse saanud väärtusetu naine, kellel on lisaks kõigele halb iseloom? Kes iganes seda siin kommenteeris. Kõik inimesed ei sobi omavahel kokku ja asi ei ole tingimata üldse selles, et üks või teine on hirmus halb kuidagi, vaid lihtsalt NEED kaks inimest väga ei klapi. Igatahes on parem lahku minna, kui elada vihatud kaaslasega ja olla õel kogu maailma peale, seda häälekalt igal võimalusel väljendades. Hingerahu on siiski suure väärtusega.“