Noore vanaema mõtted: imestan, kuidas küll ka kõige lähedasemates suhetes taandub kõik rahale. Kurb!

Nädalavahetusel avaldasime ühe kahe lapse ema lugejakirja, kes on õnnetu, et tema ema on hakanud nüüd lastelaste hoidmise eest raha küsima. Kommentaarides võttis sõna üks noor vanaema.

„Loen ja imestan, kuidas küll ka kõige lähedasemates suhetes taandub kõik rahale. Kurb. Kasvasin pooleldi vanaema juures, sest vanemad käisid tööl ja lasteaed oli kaugel. Mitte ei usu, et mu vanemad talle selle eest rahas tasusid, küll tehti kõik suuremad maatööd ühiselt. Meie, lapsed, armastasime oma vanaema tohutult ja meenutame veel nüüdki tihtipeale oma mammat ja temaga veedetud lapsepõlve.

Minu ema ei öelnud iial „ei“, kui küsisime, kas võime tuua lapsed õhtuks, nädalavahetuseks või pooleks suveks. Söögikraami muidugi viisime ja lastele andsime jäätiseraha kaasa, aga enamasti jäi see neil kasutamata, sest vanaema-vanaisa hellitasid neid niigi hea ja paremaga. Hiljem, kui lapsed suured, isegi teismelistena, käisid juba ise neid vaatamas ega tõrkunud ükski, kui oli vaja vanavanemaid aidata.

Nüüd püüan ise, nii palju kui vähegi saan (olen noor vanaema ja käin tööl), aidata noori, kes käivad ülikoolis, lapsehoidmisel, et nad peaksid võimalikult vähe kulutama lapsehodjale. Nii väga loodan, et saan seda jutustust jätkata...“