12.10.2023, 12:00

Birk Rohelend elust ATH kõrval: ta ei ole empaatiavõimetu hing, tal lihtsalt ei ole meeles

Ühel päeval helises mu mobiiltelefon. „Tead, mis?“ teatas kunagise elukaaslase hääl. „Mul on sulle uudis – mul on ADHD!“ Tema hääles kõlas veider elevuse toon.

Birk Rohelend

Birk Rohelend

FOTO: Kristiin Kõosalu

„Ma ju tean,“ vastasin rahulikult, saamata aru, millest ta elevus tuleb. „Sa ütlesid seda mulle, kui diagnoosi said. Kümme aastat tagasi.“ Telefonist kostab muhelemist. „Nojah, aga vaata – mul on ju ADHD. Ega mina seda siis tookord tähele pannud.“

Mäletan meie ühist elu väga hästi. Minu ärevust paratamatute hilinemiste pärast, sest temal meenus viimasel hetkel terve rida asju, mis tuli enne minekut ära teha. Meie ühist kodu, kus igasse tuppa kippus tekkima kaos, ja tema pidevat kõikumist kahe vastuolulise nõudmise vahel – miks ma rohkem ei korista ja miks asjad pole seal, kuhu tema nad jättis. Emotsionaalset hüljatust, mida tundsin nii sageli, kui ta koju saabudes esimese asjana kuhugi tormas ja mind justkui ei märganudki. Pidevat läbikukkumise tunnet, kui üritasin meeleheitlikult püüda tema tähelepanu, ja tema käitus minuga niimoodi, nagu oleksin tühi koht.