Kristina Šmigun-Vähi meenutab lapsepõlve: nüüd ma hullult austan seda, aga nooremana ei saanud aru, miks ema kunagi ei käskinud

Värske ajakirja Anne & Stiil kaaneloos räägib Kristina Šmigun-Vähi oma elust ja tegemistest täna ning vaatab tagasi ka lapsepõlve.

Emadepäeva eel tundub paslik kerida hetkeks mälumakk Kristina lapsepõlve ja kuulata tema emast Rutt Šmigunist. „Minu ema on selline rüblik. Kuidas ma selgitan… Kas tead seda luuletust: „Oraval on tore ema, ronimist ei keela tema. Tema keelata ei saa, sest ta ronib ise ka“? Vaat selline on minu ema.“ Kristina koostab loetelu: hästi sportlik, hästi suur korraarmastaja, hästi konkreetne. Pere heaks rabeleja ja oma laste eest alati väljas.

„Ta on tõeline emalõvi. Me ei elanud kunagi mingis luksuses, aga soe toit oli alati laual ja kodu puhas, kõik läikis!“ Kristina muigab, et lapsena ta ise just eriline koristusguru polnud. „Mis see väike kivi jala all mulle teeb? See ei sega ju elamist. Mõtlesin, et mina küll kunagi nii hull korralooja pole, aga nüüd… olen täpselt samasugune,“ naerab ta. „Kõik saapad on reas, ühtegi liivatera põrandal pole. Kui oma lastele püüan teinekord mõne mõistuloo rääkida, miks on hea, kui igal asjal on oma koht, siis minu ema ütles otse: mis mõttes mantel on maas – kohe nagisse!“ muigab Kristina.

Ta meenutab, et lapsena oli kohati keeruline mõista ka otsustusvabadust, mida ema argiasjadesse osavalt kodeeris. „Nüüd ma hullult austan seda, aga nooremana ei saanud aru, miks ema kunagi ei käskinud. Sõprade pealt nägin, et jube popp on, kui ema kamandab.“

Loe sisukat intervjuud SIIT: Kristina Šmigun-Vähi: kahjuks on ajaraiskamine osa parlamendi „etiketist“. Minu jaoks on see hästi tülgastav