Andrus Kivirähk eelistab rutiini. „Tahan ärgata samal ajal ja samas kohas!“

Kivirähk ei torma. Jalutab. Seisatab. Ootab kannatlikult ära rohelise tule, naudib mõnusat ilma, uurib vaateaknaid. Kohale jõuab mõni minut varem kui kokku lepitud. Nagu ikka. Kohvi tellib piimaga, kõrvale võtab tiramisu. Nagu eelmiselgi korral.

„Kunagi sa rääkisid, et see oleks õudne, kui keegi rikuks su harjumusi, lohistaks kirjutuslaua teise seina või kui ükspäev oleks majas uus naine.“

„Oi, see oleks hirmus!“ ehmatab Kivirähk.