40+ ja nähtamatu? Birk Rohelend: Elu pole mitte ainult läinud huvitavaks, vaid ka heaks

Mõned aastad tagasi, kui hakkasin lähenema neljanda dekaadi verstapostile, jäid mulle silma kirjutised, mis kõnelesid nähtamatutest neljakümneaastastest naistest. See kõlas intrigeerivalt – kes ei tahaks nähtamatu olla? Nagu üle linna Vinski, koputada kannaga vastu maad ja teatada: „Läbi seinte!“ Aga need artiklid kõnelesid hoopis meeste vähenevast tähelepanust ja ebamugavustundest, mida see naistes tekitas.

Minu ümber on kindlasti palju naisi, kelle jaoks teismeiga oli kaunis õidepuhkemise aeg ning kahekümnendad eluaastad täidetud rõõmsate pidude ja kirglike austajatega. Minu – ja ka paljude teiste suguõdede jaoks – olid kahekümnendad kohutavad enesekindluse põua-aastad. Vaevlesin alatises komplimentide näljahädas, veetsin pikki tunde peegli ees (millest midagi paremaks ei läinud), kulutasin suure osa vaese tudengi rahanatukesest ilupoodides ja solaariumides. Imetlesin supermodelle, vaevasin ennast mõttega „miks mina ei ole Heidi Klum“, tundsin ennast halvasti, aastaid ja aastaid.

Kolmekümnendates jätkasin justkui inertsist valitud rajal. Vallalise elu perioodil ilmus mu ümber aeg-ajalt orbiteerima härraseid, kes ei olnud kiitusega kitsid (eks neil olid omad eesmärgid). Tundsin rõõmu tähelepanust ja panustasin veel rohkem ilutoodetesse, solaariumis käimistesse, pesupoodide kassatulusse. Kahe lapse emana tundsin lisasurvet pingutada – ikkagi „parim enne“ möödas, teise ringi kaup, „väiksem turuväärtus“ ja muud kasulikud valed, millega naisi tänase päevani terroriseeritakse.

Seega, kummalisel kombel on alles nüüd, neljakümnendates...