Õnne sepikoda

Suure osa elust olen kujutlenud, et õnn on midagi kauget ja juhuslikku. Mitte et oleksin olnud õnnetu, vaid ei uskunud, et keegi võiks olla püsivalt õnnelik.

Nüüdseks olen mõistnud, et õnn vajabki mõtestamist. See ei tähenda endale valetamist või iga olukorra sobivaks kruttimist, vaid mõistmist, et kui elu pakub rahuldust, siis see ongi õnn. Elus on aga komponente, mida saab ja tuleb rõõmustavaks sättida. Õnnega tuleb tegeleda, selle tarvis tuleb aega võtta.

Üks mu sõber ütles mõni kuu tagasi: „Heidit, sa oled imetlusväärne!“ Tänasin teda ja ütlesin, et mind ei kiideta just sageli. Seejärel aga hakkasin tähele panema, et vastupidi, mind kiidetakse tihti. Pea iga päev. Ju olin alati tänanud, aga polnud kiitust omaks võtnud. Sama on õnnega.