LUMMAVAD FOTOD | Julia-Maria Linna ja Villy Paimets lõid vanasse viinakööki boheemlasliku kodu, kus nüüd valmivad veinid ja pitsad

Väga kutsuv ja külalislahke. Eriti kui tee äärde on tõstetud suured vanadest ustest tehtud sildid, mis teatasid koroonaajal vabaõhu veinipoest ja praegu kuulutavad kohalikust veinist, pitsast ja fish & chips’ist. Aga muidugi vaid siis, kui on tahtmist avatud olla, kindlaid kellaaegu ei ole, vihjeid ja viiteid leiab Facebookist. Eelkõige ju ikkagi kodu.

„Meil ei ole kindlaid lahtiolekukellaaegu, need muutuvad koos päikesega,“ ütleb Julia. „Ja mõnikord ilma päikeseta,“ lisab Villy.

Kinnistel aegadel asus rohelise ukse taga taburet, pudelid sellel rivis, et igaüks saaks proovida. Majarahvas ehitas samal ajal endale kohvikuruumi, nii et üldiselt nad nägid, kui keegi maja juures peatus. Kui ei näinud, oli hinnakiri ja telefoninumber pudelite kõrval ootamas.

Kunagine Habaja mõisa viinaköök on pärast nõukaaja autoremonditehast, ladusid jms jõudnud taas oma algfunktsioonini. Päris kanget küll ei tehta, kuna bürokraatiasõel on selleks tülikalt tihe ja destilleerimisaparaat ebaotstarbekalt kallis, kuid umbes kuus tuhat liitrit veini ja vahuveini on Julia-Maria ja Villy veinitoas alati käimas. Laienemiseks ruumi jagub, tuleb vaid mõelda, kas selleks on tahtmist või oleks mõistlikum jääda praeguste mahtude juurde. Niigi kipub juba nüüdki olema nii, et kui päris puhata tahaks, tuleb kodust eemale minna.

Vabadus väärib läbikaalumist. Vabakutseline fotograaf Julia-Maria käib ka praegu aeg-ajalt linnas konverentsidel ja meedia jaoks pildistamas ning Villy hoiab tuksumas suhtekorraldusbrändi, sest vaheldust on aeg-ajalt ikka vaja. Aga kui iga päev peaks Habajalt Tallinnas tööl käima, siis see tunduks praegu küll täiesti mõttetu.

Nõiaellaliku juuksepahmakaga Julia tuiskab oma impeeriumis ringi ja veinitootmisest-kohvikupidamisest on neil aastatel, kus nagunii ei saa pikki plaane teha, enam kui küll. „Me oleme ikka mõelnud, et teeme nii kaua, kuni tüdime. Et see on ajutine. See ajutine on praeguseks kaks aastat kestnud. Vaatame. Pealehakkamine on põhiline. Siis on endal põnev ja tegelikult on siis ka teistel põnev,“ seletab ta.

Küsimuse peale, kas nad end veinimõisnikena pole hakanud tundma, järgneb ehmunud vaikus ja siis ettevaatlik vastus: „Ei. Ei ole niimoodi tundnud.“ Tagasihoidlik siiski ei maksa olla, mastaabid ja viinavabriku kohal heas mõttes hõljuv arrogants ja dekadents lubavad kõike arvata. „Teeme, mida tahame. Teeme jooksvalt.“ Oskustest ka puudu ei jää. Kunstiülikooli fotograafiharidusega Julia on viimastel aastatel sukeldunud kutseharidusse ja teinud Olustveres joogitehnoloogi ja Kehtna kutsehariduskeskuses koka paberid. Veel enne seda sai ta üldse julgust oma kohvikuga tegelema hakata kelnerikoolitusest, mille läbi tegi.

„Sellel aastal, kui ma tahtsin kokakooli minna, helistasin sinna, aga selgus, et õpet parajasti polnudki. Kuid siis helistas üks tädi tagasi, et tulgu ma hoopis kelnerikoolitusele. Mõtlesin, et mis ma sinna ikka lähen, kuid siiski läksin ja käisin seal ühe aasta. Ja võib-olla oli just see, mis andis julguse oma kohvik avada.“ Teeninduskogemus kulus ka veinitööstuse avamisel ära: et kuidas veini valada jms. „Käisin eri kohtades praktikal, sain olla teisel pool letti. Kui sa kuskil mujal näed, kuidas asi käib, siis tundub, et kõik on lihtne ja tehtav, ei pea kartma. Selles mõttes oli neist koolidest kasu küll.“

Kohviku loomise eelarve kavandamise õpetust oli koolis eriti lõbus kuulata – et arvestama peaks ligi 200 000 euroga või umbes nii. Kui Julia-Maria ja Villy võtsid kahe aasta eest kätte ja ehitasid maja tiigipoolses otsas olevasse kasutamata ruumi kohviku, jäid kulud alla tuhande euro. Ruum oli vana sodi, kivihunnikuid ja puidupuru täis. Nende kahe kuuga, kui oli eriolukord ja lind ka ei lennanud ning inimesed istusid kodudes, tassisid Villy ja Julia ruumi tühjaks ning ehitasid suvalistest asjadest – kellegi vanadest aialaudadest, euroalustest jms – põranda.

„Kasutasime kõike, mida saime soodsalt või päris tasuta. Sisustuseks tõid külainimesed oma vana mööblit: toole, laudu,“ räägib Villy. Baarilett sai Villyl sõprade abil talgute korras valmis. Veidi raha kulus vaid veevärgile, õues pandi seina sisse kraanikauss koos äravooluga, et inimestel oleks võimalik käsi pesta. „Siis muidugi esimese kuuga me olime juba ammu plussis. Tasub küll ära,“ võtab Julia rahateema teisigi julgustavalt kokku.

Peaasi on läheneda loovalt ja siis lahenevad ka kõik praktilised küsimused. „Muidu sa oled kunstnik,“ ütleb Villy. „Muidu ma, jah, olen ikka kunstnik,“ rehmab praegune kohvikupidaja vastuseks rõõmsalt käega. Tõele au andes on üleüldse kogu viinavabriku maja Villy ja Julia ühine kunstiprojekt, mida luuakse tandemina. Või kui väiksemad lapsed Ingel (15) ja Joosep (10), kes erinevalt vanemast vennast veel vanematekodus elavad, soovivad käed külge lüüa, on neilgi alati võimalus. Ingel korraliku inimesena on küll pisut mures nende olukordade pärast, kui kohvikus soovitakse tema kui alaealise käest veini osta. „Kas ma pean selleks sind pitsaahju juurest ära tõmbama?“ küsib ta emalt.

Täna on suur pitsaahi, mille Julia kahe aasta eest oma kätega Google’i näpunäidete järgi valmis ehitas, juba mitu tundi kuuma kogumiseks halge aplalt endasse neelanud, tõotades üsna pea maitsvat kõhutäit.

Mõte, et aias võiks olla pitsaahi, tekkis Villyl ja Julial juba tükk aega tagasi. Lihtsalt enda jaoks. „Aga kui kahe aasta eest tuli kevad ja me vaatasime, et ah, mida me passime, teeme parem kohviku, siis tekkis tunne, et kui inimesed tulevad veini proovima, siis midagi peaks olema ka juurde ampsata. Kuna meil eraldi köök on toas, aga kohvik peamiselt õues, siis mõtlesime, et no proovime, teeme pitsaahju ära ja pakume pitsat ka teistele,“ valgustab Julia idee praktikasse jõudmist.

Vundamendiga läks algul aega, maa oli külmunud, ei saanud auke kaevata. Kui maa üles sulas, siis läks ruttu. Pitsaahju keskosa jätsid nad kunagise kuuri müüri peale toetuma. Kahele poole kaevasid augud ja ladusid kivist jalad. Pealmine osa sai kähku valmis. Ahi hakkas kohe täiega tööle ja on kaks aastat igal nädalal toiminud: reedel-laupäeval-pühapäeval kindlasti ja vahel ka kolmapäeviti. Kohe esimesel suvel kulus kütteks lausa kaheksa ruumi puuhalge.

Julia ja Villy arvavad iga ahjukütmispäeva eelõhtul kõhutunde ja ilma pealt, kui palju võiks järgmisel päeval inimesi tulla ja pitsat tahta. Tavaliselt jääb pitsade arv päevas viiekümne tuuri, aga ega täpselt kunagi tea. „Kaks aastat kogemust ja ikka ei midagi, teeme huupi,“ ütleb Villy. Aga no võta sa seejuures kinni, kas tal on niimoodi öeldes tõsi taga või mitte.

Taina teeb Villy eelmisel õhtul valmis. Kui mõni soovib gluteenivaba pitsat, siis tuleb sellest kindlasti varem teada anda – minimaalselt paar-kolm tundi enne tulekut, aga parem, kui veel varem. Katetest on kõige nõutumad chorizo ja rebitud liha. Viimane valmib mõnusa slow food’ina kogu öö ahjus ja hommikul rebib Julia selle kahvliga ribadeks. Sinna juurde läheb päikesekuivatatud tomatit ja kes tahab, saab seeni.

Algul Julial ei olnud menüüd, igaüks ütles, mida ta pitsa peale tahab saada. Aga siis tekkis juba järjekord ja kõik ei jäänud meelde. Paljud ka ei osanud midagi ütelda. „Ma olin talle ette lugenud, et mul on sinki, kana, chorizo’t ja liha, paprikat, šampinjone. Ta ütles, et jah, kõik sobib. Mis ma siis teen?“ kõlab nõutus Julia hääles.

Siis nad tegid menüü, sest nii tundus lihtsam, inimesed lihtsalt ei suutnud muidu valida. Aga kui keegi ütleb, millega tahab, siis saab ka nii. Kes tahab jalapeño’ga, kes ilma. Saab ka veganpitsat, sest päris paljud ei söö liha. Varsti tuleb oma aiast suvikõrvitsat, siis paneb Julia pitsa peale ka seda. Tänagi valib fotograaf ilma lihata pitsa ja on selle juusturohkusest ja seenelisest maitsest kohe esimese ampsuga lausvaimustuses. Pune ja basiilik seal peal on loomulikult Julia enda peenrast.

Tasakaalukunst on pererahval käpas. Kui Julia ja Villy umbes 15 aasta eest selle maja ostsid, käisid sõbrad-tuttavad nende juures algul justkui teraapiatunnis, kus sai oma väärtushinnanguid ümber kujundada. Sest töö hulk näib lõputu! Kui mõni veel arvaski, et tal on kodus liiga palju teha, siis Habaja viinavabrikut vaadates lendas see ettekujutus seitsme tuule poole.

Majast on siiani kaks kolmandikku kasutamata. Ainuüksi elutuba on 120 ruutmeetrit suur ja neli meetrit kõrge. Kunagi oli see linnasehoidla ja nõukaajal ladu. Praeguse suure akna asemel olid väravad, kust sai autoga sisse sõita, maas laiutas jõhker asfalt. Seda ei viitsinudki üles võtta, jäi põranda alla. Kui lapsed olid veel väikesed, õppisid nad elutoas jalgrattaga sõitma ja vahepeal oli maas 72 ruuduga keksukast.

Kui Julia teeb mitmekäigulisi õhtusööke, siis mahub 50 inimest elutuppa vabalt ära. Kunagi vaid survepesuriga üle käidud viimistlemata seinu katavad Julia pildistatud autoportreed, mis varem rõõmustasid restorani Leib. Resto & Aed külastajaid. Seinal on ka hiigelsuur pilt punase veiniga klaasist, mille Julia pildistas ammu enne seda, kui ise veini tegema hakkas. Kust ta teadis? Prohvetlik?

Pööningul asub kolm magamistuba ja suur, mitmest ruumist kokku ehitatud vannituba. Ja oi-oi kui palju ruume on veel kasutamata! Viimased kümme aastat on teises maja otsas täiesti kasutamata seisnud ahjuküttega toad, kus elati algul, sisse kolides. Praegu on elutoas maaküte, tiigi kõrvalt maa seest tulevad torud annavad sooja väga hästi, vaid ekstreemkülmade ilmadega tuleb elektriga pisut juurde kütta.

Kiiret pole kuhugi, kõike jõuab. „Me oleme tasapisi teinud, üleliigsete liigutusteta. Palju asju on siiamaani tegemata, kuigi 15 aastat oleme siin juba elanud. Need toimingud, et kraanist tuleks vesi, said tehtud. Aga muud polnudki vaja. Ei olnud vaja mingeid põrandaliiste,“ seletab Julia nende majas valitsevaid rütme ja elufilosoofiat. Ja nagu ikka, jätkab Villy ta öeldut: „Köögikappidele said uksed ette kümme aastat hiljem. Aga said ette! Ilmselt me oleksime alguses pannud pistikud täitsa valesse kohta, kus neid pole üldse vaja. Nüüd on täpselt õiges kohas. Nii et jah... Mina ütleksin chill iga meie asja kohta.“

Julia: „Meil ei ole mööbel sirge joonlauaga aetud, kõik on...“

Villy: „...ise tehtud. Ei taha igasuguste trendidega kaasas käia – et just trendi pärast teha. Parem ajame rahulikult oma asja ega tee suuri sõnu. Elu on häppening, vaatad, mis juhtub.“