Minu tõed, minu seinad. Viis päeva armsas Kiievis

Euroopasse saabumise esimesest päevast teadsin, et varem või hiljem julgen Kiievis ära käia. Mis iganes asjaoludel. Eesti, minu teine kodumaa, on pakkunud mulle tohutult tuge ja mõistmist, kuid pole siiski suutnud asendada riiki, mis on mu südames. Otsustasime, et lähen nädalaks koju, et lähedastega kohtuda ja tekkinud küsimusi lahendada.

Paljast mõttest, et varsti olengi kodus, hakkas mul pea ringi käima... Ärgata taas oma voodis... nagu toona, neli kuud tagasi kell 4 hommikul, esimeste plahvatuste saatel... Kas see hakkab mulle viirustuma nagu halb uni? Või näen sama nüüd ilmsi?

Kui ma kohvrit pakkisin, tuli mu juurde viieaastane poeg ja ütles: „Emme, ma tahan issile häälsõnumi salvestada. Ära ise kuula seda. Pane mängima alles Kiievis, issile.“ Andsin lapsele telefoni ja jäin mõtisklema selle üle, kui palju on siin, Eestis, nelja kuu jooksul toimunud. Mulle pakuti postiljoni tööd siis, kui otsisin tööd ajakirjanikuna. Kümned väljaanded ütlesid mulle ära. Mind võeti tööle ülikooli, kuid kuu aega hiljem paluti (omal soovil) lahkuda. Miks? Nõnda on asjaolud kujunenud. Oli neid, kes pakkusid abi ja nõu. Oli ka neid, kes haarasid mul käest ja palusid sõjaõudustest mitte rääkida.