Piret Kalda. Kaunispe, Sõrve poolsaar, Saaremaa

Taluõues paistab puude vahelt õhtupäikeses sillerdav meri, kust puhub jahedavõitu tuul. Kerge iil toob endaga kaasa aianurgas kasvava jasmiini magusa lõhna.

Helesinises lillemustrilises kleidis Piret paneb raamatu kõrvale ja hõikab naeratades üle õue astudes, et see siin ongi pärapõrgu. Kaunispe, Sõrve poolsaar, Saaremaa.

Tõsi, pealinnast kaugemaid kante Eestis palju ei ole.

Levist väljas

Piretiga on keeruline. Sest ta laiutab käsi ja ütleb, et on arvututes usutlustes tõesti juba kõigest rääkinud. Mitte midagi polevat enam hinge taga.

„Arvatakse, et näitlejal on tohutult põnev elu.“

„On siis igav?“

„Mitte igav, aga see on selline töö. Kui ma siia satun, vaat siis on päris elu!“

Kaubi talukoht kingiti Pireti perele veerand sajandit tagasi.

Piret Kalda. Kaunispe, Sõrve poolsaar, Saaremaa

On metsatukk, millest meri veidi rohkem kui kiviviske kaugusel. Kajaka nina nimeline kivise rannajoonega karjamaa, mida praegu katab lilla vaibana suviselt lõhnav nõmm-liivatee. Sajad linnud. Kiviaiad. Jändrikud kadakad.

Koht tundus nii ilus, et abikaasaga otsustati vanasse hobusekoplisse suvekodu rajada. Toodi Pärnumaalt üks vana talumaja koos sauna ja aidaga ning anti neile Sõrves uus elu.

Sõrves olemise aega on Piretil igal aastal üks suvekuu. Ta ütleb, et kohe kisub pealinna tingel-tangli ja välise sära eest maale, kus saab olla täiesti eraldi ja vaikuses. Ette on tulnud loobumist töödest, mis sattunuks just selle kuu sisse. Sõrves olles peab argipäev eemale jääma. Telefonilgi on levi vaid elumaja trepi peal ja välja helistada saab ülemisest toast. Piretil pole selle vastu midagi.

Kui abikaasa Priit veel elas, käitus Piret enda sõnul maal nagu linnaproua (saputab siinkohal peenutsevalt sõrmi). Nüüd on tulnud juba aastaid ise hakkama saada („Mis mul muud üle jääb!“) ja Sõrves veedetud kuu veedabki ta enda sõnul peaasjalikult trimmerdades. Juuli alguses tulles meenutavat õu kohati džunglit. Kuu ajaga jõuab hoovile tiiru peale teha, kui hakkab jälle linnas töö ja saarelt tuleb ära minna.

Kui abikaasa Priit veel elas, käitus Piret enda sõnul maal nagu linnaproua.

Muul ajal aastas ta Kaubile naljalt ei satu. Tütred käivad küll vahel puhkamas, aga Piret leiab, et tal endal ei ole kahe-kolme vaba päevaga mõtet hakata nii kaugele tulema, kui sõit üksi võtab juba päeva.

„Ja kui bensiini ja praamipileti hinda kogu aeg tõstetakse, muutub koht minu jaoks järjest kaugemaks. Kui ma siin jaanipäeval olin mõned päevad, siis pidin ju Tallinna tagasi minema, meil oli veel kaks etendust. Mõtlesin, et issand, kui kalliks see läheb, palju ma pean maksma, et minna Tallinnasse seda etendust mängima. Õudne! Maksan ju peale!“

Piret Kalda. Kaunispe, Sõrve poolsaar, Saaremaa

Päris üksi oma tegemistes Piret siiski ei ole. Kaunispe küla (mis muide on nime saanud Suure Tõllu naise Pireti pee järgi – Piret rõhutab, et tegu ei ole peaga) inimesed on ta kenasti omaks võtnud. Heade suhete tekkes mängis Sõrve tulemise algusaegadel suurt rolli abikaasa Priit, kes oli olnud väga hea suhtleja. Piret ei jõua ära kiita Saare Siljat, kes teda väga hoiab.

„Aga sellest ma olen ammu aru saanud, et üksi ma siin ellu ei jääks!“

Pireti jutust koorub välja pildike tavalisest külaelust, kus naaber aitab ikka naabrit. Kukub tormiga puu õue või tee peale, saetakse ja lõhutakse ära. Vaja natuke muru niita, ikka saab. Mõnda meistrimeest tarvis, leitakse ka tema. Saare Hannes ehitas näiteks saunale uue terrassi, sest vana oli täitsa mäda olnud. Piret aitab vajadusel omakorda sõrulasi mandril asjade ajamisega. Ja kui Saaremaal mõnda suveetendust mängitakse, võtab ta „Sõrve mutid“ kampa ning koos minnakse teatrisse. Ning üleüldse tuleks Pireti kinnitusel kohalikest lehelugusid kirjutada, mitte temast.

„Minu jaoks on nad nii ehedad, ei ole teistsugust fassaadi. Näiteks kui on jama, siis ongi jama ja kõik teavad, et on jama.“

Saarlase nimele Piret enda sõnul ei pretendeeri. Jääb hea meelega untsakaks.

Saaremaal olla ka see teistmoodi, et teda pannakse rohkem tähele kui suures linnas. Seal ollakse rohkem harjunud, et igasugu inimesed liiguvad. Väikeses kohas tekitab tuntud nägu rohkem elevust. Piret räägib, et alles hiljuti oli Kuressaares Maxima parklas tore juhtum, kus üks tüdruk astus ligi ja palus koos pilti teha. Põhjusel, et Piret on tema lemmiknäitleja.

Selle raha eest, mis Sõrves aastas kulub, saaks kuskil soojal maal mitu nädalat vedeleda.

Vahel tuleb ahastus

Sõrve maakodu tähendab Piretile ka kohta, millega on seotud mälestused varsti juba kümmekond aastat tagasi surnud abikaasast. Pärast mehe surma oli tal Sõrves tõesti raske olla, kuid aeg teeb oma töö. Sõrve maakodu ongi ainus koht, mis Priidust alles, sest linnakodu vahetas Piret ära.

„See on ka meie tütarde jaoks tähtis – ikkagi ju koht, kus midagi nende isast. Ja nii ma ikka kogu aeg loodan, et tuleb üks tugev väimees majja.“

Vahel tuleb Piretile ahastus peale, kui ta mõtleb, kui vähe ta saab Sõrves olla ja kui palju kulusid maamaja pidamisega on. Selle raha eest, mis Sõrves aastas kulub, saaks kuskil soojal maal mitu nädalat vedeleda… Siis mõtleb ta jälle tütarde peale.

Mänginud on ta ka selle mõttega, et kuidas oleks elu, kui päriselt Sõrve kolida. „Sellest ma olen aru saanud, et siis peaks ikka mees ka olema.“

Taoline käik tähendaks muidugi seda, et näitlemist jääks palju vähemaks. 34 aastat näitlejana Tallinna Linnateatris töötanud Piret ei oska aga enda sõnul midagi muud teha. Näitlejaks olemine on elu kutse, nagu ütles lavaka 13. lennu juhendaja Kalju Komissarov. Vaevalt teda teatrist minemagi lastaks.

Maalida võiks küll, kui sellega ennast ära elataks. Seni pole ta ühtegi oma maali veel müünud, ainult kinkinud.

„Aga sellest ma olen ammu aru saanud, et üksi ma siin ellu ei jääks!“

Eespool jääb hõredamaks

Teatrist edasi rääkides ütleb Piret, et aasta on olnud kurb. Taevastele lavadele lahkusid Maria Klenskaja ja Helene Vannari, kes Pireti-sugustele noortele näitlejatele justkui alles hiljuti eeskujuks olid.

Varjud ja varjundid on Pireti jaoks tähtsad. Ilma tausta teadmata pole võimalik ühes või teises asjas täit selgust saada.

„Ma tundsin ennast kogu aeg noorena, sest vanemad olid ees.“

Kui nüüd vanemad näitlejad järjest eest lahkuvad, siis ühel hetkel jõuab kätte arusaamine, et ega eespool polegi enam kedagi. See teadmine Piretit ei hirmuta, aga ta ei lepi ka sellega. Ei tunne kaugeltki veel, et oleks vana ja väärikas. Arusaamad vanadusest on mõnekümne aasta jooksul muidugi kõvasti muutunud. Ajal, mil tema tuli teatrisse, tundusid vanemad näitlejad juba kole vanad, kuigi olid kümme aastat nooremad kui Piret praegu.

„Meie (noored – toim) tegime muidugi lolle nalju. Kunagi olime kõik ühes garderoobis ja siis ma naersin, et teeme ruttu akna lahti, tuba on vanainimese haisu täis.“

Haisujutt kõlab küll õelalt, aga selliseid ütlemisi ei pannud toona keegi pahaks. Piret ei teagi, kas tänapäeval noored selliseid nalju enam teevad. Tema arvates on aga hea, kui nalja tehakse. Isegi kui huumor vahel mustavõitu on. Olevat kurb, kui muututakse nii poliitkorrektseks, et üldse midagi öelda või teha enam ei tohi.

Ta võtab jutuks Aivar Mäe juhtumi (ja Pireti hääletoon läheb kõrgemaks), mis olevat kohutav näide. Mis siis, et Mäe tunnistati lõpuks kohtus õigeks, on tema elu rikutud. Kaebajat ei mäleta enam keegi.

„See on täiesti lubamatu, õudne! Inimene võeti lihtsalt rajalt maha!“

Piret ütleb, et kui kellegi tehtud nali ei meeldi, siis tuleb seda öelda, aga mitte kohtusse kaebama minna. Kus siis veel igasugu lolle nalju teha kui mitte teatris. Enda sõnul ta muidugi ei tea, võib-olla noor põlvkond tunnebki end vanemate põlvkondade naljadest ahistatuna.

Kuid igale põlvkonnale võiks jääda oma. Pireti arvates pole vaja hakata maalidele uusi nimesid panema või raamatuid ümber kirjutama nii, nagu tänapäeva ühiskonnas valdavaks saanud normid seda nõuavad. Keegi ei mõelnud omal ajal kirjapanduga midagi halvasti.

„Lõugamine võib su lolliks jätta.“

„Et siis Pipi isa oli ikkagi neegrikuningas, nagu raamatus kirjas?“

„Ta oligi ju neegrikuningas. See on minu seisukoht.“

Tänapäeva ühiskonnas on nalja hädasti vaja, tunnetab Piret. Ta räägib, kuidas hiljuti ühele lavastajale ütles, et tahaks midagi traagilist mängida. Aga hetk hiljem hakkas mõtlema, et repertuaar on niigi hirmus tõsine ja publikule tuleks hoopis midagi lõbusamat pakkuda. Pole vaja, et teatrisse tulnud inimestele lajatatakse jutuga, milline hädaorg elu on. „Inimeste janu naermise järele on väga suur.“

Lõugama ei hakka

Piret räägib asjadest, nagu need on. Ilma ilusa fassaadita. Kuid avalikult sõna võtma ka ei kipu, sest tema jaoks on alati tähtis taust. Sotsiaalmeedia on tema sõnul niigi täis lihtsalt tühipaljast lõugamist just seepärast, et inimesed ei tea (või ei taha teada) taustu. Ei tea meie, mis mänge poliitikud tagatubades mängivad. Võib-olla tehti üks või teine otsus näiteks hoopis kompromissina mõne suurema asja nimel. Nagu elus ikka.

„Lõugamine võib su lolliks jätta.“

Valimised on ukse ees, aga poliitika on üks asi, mille Piret on enda jaoks välistanud. Näitlejad, sportlased, muusikud, teletähed saavad enamasti üsna palju hääli või kõrge koha nimekirjas. Pireti tuntust arvestades võiks arvata, et riigikogusse saamine ülemäära keeruline poleks. Ta paneb sellele jutule kiiresti punkti: „Milleks niisugune eit sinna istuma, kes ei tea tuhkagi mingitest asjadest?“

Poliitikud ja eriti ministrid peaksid tema sõnul olema ikkagi asjatundjad, mitte saama kohta populaarsuse järgi. Õnneks on ka näiteid, kus parlamenti valitud inimesed on pärast esimest ehmatust aru saanud, et see pole ikka nende töö, ja seepeale Toompea tolmu jalgelt pühkinud. Piretile meeldiks, kui riigikogus oleksid targad inimesed ja näiteks kultuuriminister teaks-tunneks kultuuri- ja rahandusminister rahaasju.

Näitlejatest poliitikuteks hakanud sõpradega saab ta enda sõnul õnneks igasugu plära edasi ajada, aga ka välja öelda, kui midagi ei meeldi. Tülli pole veel mindud.

Seega erakondade värbajatel pole mõtet Piretile helistada.

Nalja peab saama

Igal näitlejal olevat unistus, mida ta mängida tahaks. Piret ütleb, et sellistest soovidest on tema juba välja kasvanud. Naerab, et Hamleti vanaemaks on ta paras. Aga tegelikult võiks tema arvates näiteks Jaan Tätte jälle mõne näitemängu kirjutada küll. „Jaani tükid võisid olla naljakad, aga tegelikult oli seal alati mingisugune hoovus sees.“

Piret Kalda. Kaunispe, Sõrve poolsaar, Saaremaa

Ja nalja peab saama, kinnitab Piret veel kord. See aitab kõigest üle.

Saaks kiiresti Sõrve

Sellest, kui väga ta tahab Sõrves olla, räägib Piret ühe loo. Mille üle ta muidugi kaugeltki uhke ei ole.

Kord sõitis Piret lastega Tallinnast Sõrve. Oli juba Saaremaale jõudnud, Kuressaareni mõnikümmend kilomeetrit jäänud. Sirge ja tühi maantee. „Sõitsin ja mõtlesin, et kohe-kohe olen Sõrves, Tallinnast oli nii siiber.“ Ja äkki politsei mõõdab kiirust! Piret peatas märguande peale auto ja politseinik küsis, kas ta teab, palju maanteel kiirusepiirang on.

„Pakkusin, et äkki 100, aga Saaremaal ei olevat kuskil üle 90,“ räägib ta. Selgus, et Piret oli spidomeetrile vaatamise unustanud ja suutnud sõita 140 km/h.

„Olin politseiauto tagaistmel täitsa vait, mõtlesin, mis nüüd siis saab.“ Politsei küsimusele, miks ta siis kihutas, vastas ausalt, et puhkus hakkas. Ei õigustanud ennast ega midagi. Kirjutas seletuskirjagi ausalt, et soovis kiiresti koju jõuda. Tollal oli tegemist veel kroonidega, aga trahvisumma ulatus praeguses suurusjärgus 300 euroni. Politsei oli veel küsinud, et kas see on tema jaoks suur raha. Muidugi oli.

Ja eluks ajaks jäi meelde.

Torgu otsib riigipead

Kaunispe küla, kus Piret elab, kuulub Torgu kuningriigi piiridesse. Nii mõneski majapidamises lehvib sinimustvalge Skandinaavia ristiga kuningriigi lipp. Piret kiidab, et väga ilus lipp on. Kuid kuningriigil on praegu käsil uue kuninga valimine, sest eelmine kuningas Kirill I suri maikuus.

Kuigi kuninga kohale on juba kaks kandidaati, võib ka rahvas ise kedagi esitada. Pakun välja, et Piret võiks ju kandideerida. Mainekujunduslikult sobiks kuningriigile kindlasti hästi, kui tuntud näitleja kuninganna kohale asuks.

„Eks ikka, panen aga krooni pähe ja rivistan alamad üles, kui jälle saabun,“ naerab ta sellise mõttekäigu peale.

Torgu kuningriik loodi 1992. aastal, kui haldusreformi käigus jäi Sõrve poolsaare tagumine ots ilma omavalitsuse staatusest. Kohalikud otsustasid seepeale luua kuningriigi ja kuningaks paluti toona Saaremaalt Sõltumatute Kuningriiklaste nimekirjas isikumandaadiga riigikogusse pääsenud Kirill Teiter.

Sõrve poolsaar on üldse üks isevärki koht. Näiteks peetakse seda siiani paigaks, kus maapõues kõige enam sõjamoona peidus. Granaadi või pommi leidmine pole sealkandis ka pea 80 aastat pärast teise maailmasõja lõppu mingi haruldus. Käis ju sõda lausa kaks korda üle Sõrve. Piret paneb tõestuseks lauale Saksa sõjamehe roostes kiivri, millel kuuliaugud sees, ja ütleb, et kui nad Kaubi talu rajasid, tuli maa seest igasugu sõjakraami välja.