Läbi une kuulen sireene...

Sõda on meile selgeks teinud: minevikku ja tulevikku pole. On vaid olevik.

Juba on möödas neli kuud ajast, kui tulime Eestisse. 110 päeva tagasi lahkusime Kiievist sireenide huilgamise saatel. Siis kallistasin viimast korda abikaasat ja isa. Meie maja oli Babõn Jari lähedal, kus teise maailmasõja ajal hukkasid saksa sõdurid tsiviilelanikke. Ma olin üheksane, kui Rooma paavst Johannes Paulus II käis Kiievis neid mälestamas. Meie, lapsed, jooksime kohale teda vaatama. Vatikani pea jäi meist möödudes seisma ja lehvitas meile naeratades. Ta poleks uskunud, et 20 aastat hiljem laseb Putin Babõn Jari pihta raketi ja tapab uuesti juba kord tapetuid.

Me lämbusime kodust lahkudes kurku tõusvaist pisaraist ja sõitsime edasi. Siin on mu ülikool. Võimsad valged sambad paistavad kastanipuude võrade vahelt. Meenus, kui olin 16aastane, sain ülikooli sisse, kuid õppemaks oli üüratu. Need olid ülemaailmse kriisi aastad ja vanemad ei saanud seda summat välja käia isegi hommikust õhtuni tööd rügades.