„Kehaline rahulolu on ühtviisi tähtis nii meestele kui ka naistele. Naistel soovitan ka kõrges eas liikuda ja võimelda. Kui miski keha vananemisest märku annab, siis on see kiirem väsimine,“ ütleb kunstnik, kes kulutab igal hommikul poolteist tundi võimlemisele.

„Kui ei võimle, siis keha „vajub ära“. Kere peab olema tugev, ja iseloom ka. Olen sõja ajal sirgunud, see kasvatas tugevust. Praegu räägitakse palju koolikiusamisest, ka mind kiusati väikese kasvu pärast, kuid ma hakkasin vastu. Kui juba poksitrennis käisin, läksin üksi terve kamba vastu. Niisamuti sõjaväes, kolkisin neid, kes kallale tulid. Tol ajal olid ka maa- ja linnapoiste vahel löömingud, nii et ninast veri väljas. Sellest ei tehtud numbrit, see kuulub poiste suheteklaarimise juurde. Praegu on kõik võimalused ennast nii poksis kui ka võitluskunstides tugevaks treenida, et kiusajale vastu hakata.“

Nii kulgeb ka Sarapuu maalidel maailma harmoonia ja kaose vaheline igavene võitlus, milles osalevad silmatorkavalt lihaselise kehaga mehed... kes tunduvad tegevat seda peamiselt kaunite kehadega naiste nimel.

Millised need mehed meie ümber on?

49aastane Elukunstnik

Olen lapsest saati loodusega kooskõlas elanud. Nii kui kevad saabus, jooksin igal hommikul ujuma, nii kuni jää tulekuni sügisel. 20ndates, kui allveespordiga tegelesin, oli mul kõhul korralik sixpack. Ujudes tekivad ilusad pikad sitked lihased, mis pole punnis. Praegu tunnen kõige enam nendest puudust. Kuid pole hullu, kui noorena oled natukegi midagi füüsilist teinud, siis keha nii kergelt alla ei anna.

Läbi elu saab keha haavu – kui on vaja puu otsa ronida, peaga vastu seina joosta, kakelda. Siis määrin haiget kohta meega.

Meeste mõttelaad on enam-vähem selline, et kõik, mis on vööst kõrgemal, on rind. Ehk et natuke prinkis õllekõhuga mees tundub kõrendist usaldusväärsem. 100 kilost hakkab mehe sõnaõigus, mina olen 101! Tegelikult kõigun 90 ja 100 vahel. Kui aga tagumik läheb jämedaks, on aru saada, et mees ei tee midagi, ei sõida motikaga ega isegi jaluta oma naisega.