Lapsepõlve lõputud suved
„Vanaema sünnipäeval paistis alati päike,“ meenutab kirjanik Leelo Tungal oma tüdrukupõlvest. Toogu fotograaf Katrina Tangi pildid need lõputud pilvitud lapsepõlvesuved meile kõigile lähemale!
Keskpäevapäike lõõskas heledalt, kui me isaga bussipeatusest kruusateed pidi vanaisa-vanaema maja poole astusime, minul pojengid pihus ja isal akordion kastiga käe otsas. Vanaema Minna Katarina sünnipäeval, 7. juulil, paistis alati päike, ükskõik kui vihmane ja tuuline ka ülejäänud suvi ei juhtunud olema.
Vanaisagi oli seda märganud ja kinnitas, et ju ikka jumal on lätlane – vanaema isa oli nimelt läti rahvusest, tema ema aga oli pärit Poolast. Lätlasest jumal pidas vanaema Minna Katarinat meeles, kuigi vanaema mäletas nii läti kui ka poola keelest ainult üksikuid lauseid ja sõnu – oma vanematest ega ka vendadest ei olnud ta juba aastakümneid midagi kuulnud. Teadsin, et sellest ei maksa vanaemaga kõnelda, muidu muutub ta hetkepealt kurvaks ja hakkab taskurätiga silmi pühkima.
Aga vanaema sünnipäev pidi ju olema rõõmus sündmus! Ja see ei jäänud kunagi tähistamata, kuigi isegi rahvamaja naistepäev ja koolikarneval jäid varakevadel pidamata, sest onu Stalin oli ära surnud, mispeale terve maailm pidi kurvastama ega tohtinud pidutseda. Meie peres ei kurvastanud keegi, aga sellest ei tohtinud teistele rääkida. Tegelikult ei tahtnud isa, tädid ega vanaisa minu kuuldes üldse Stalinist rääkida ja kui nad siiski temast kõnelesid, siis ei mainitud Stalinit ega Jossif Vissarionovitši, vaid Jossut – justnagu ma poleks sellest aru saanud! Aga need jutud olid sellegipoolest nii igavad, et ma ei viitsinudki kõrvu teritada, hea meelega oleksin hoopiski midagi mänginud – näiteks peitust või kükikula, kuid kahjuks polnud vanaema sünnipäevadel ainsatki last peale minu. Kuigi, jah, lillevaasi kaetud laua keskele asetades hüüdis vanaema ikka: „Lapsed, istume nüüd lauda!“ Tema jaoks olime kõik ühtviisi lapsed – nii mina, mu isa kui ka tädid ja onud –, kuid mulle oli selge, et peale minu on teiste „laste“ mängud juba ammu mängitud.
Vanaema sünnipäevadel sai alati väga hästi süüa – tädid tegid kõik selleks, et peolaual oleks maitsev vasikapraad: selle tõi tädi Anne enda sõnul välja lausa maa alt, endal hambad ristis. Vanaema oskas lihatüki „šmoorida“ kuidagi eriti maitsvaks, aga kui ma kujutlesin, kuidas kopsakas tädi selle liha maa alt välja kaevas, endal hambad ristis, siis kippus söögiisu üle minema. Suured inimesed muudkui sõid ja jõid ja rääkisid sellest, kuidas Eesti ajal müüdi poes mitut sorti viinereid, aga nüüd on seal ainult vesised sardellid, ja kui raske on vangilaagrisse pakke saata, sest postkontoris on kilomeetripikkused sabad. Pikalt arutati, kas pärast Jossu surma hakkavad lõpuks vangid koju pääsema ja kas ka minu ema ja onu Eino on nende seas.
Natuke lõbusamaks läks siis, kui isa lõi akordionilõõtsa laiali ja hakkas laulma: „Ma tahaksin kodus olla“, aga lauldi enamasti neid laule, mille sõnu ma ei teadnud, nii et libistasin end tasakesi toolilt alla ja läksin teise tuppa, kus vanaema mulle ennist hunniku vanu ajakirju meelelahutuseks lauale oli laotanud. Siin oli nii Eesti Naisi kui ka Mareteid, kuid kõige uhkem oli teistest suurem ja värvikam Rigas Modes, mis kahjuks polnud eestikeelne, nii et lugeda ma seda ei saanud, aga kaanelt vastu naeratav imekaunis sinise kübaraga daam lummas mind niivõrd, et läksin peegli ette, ajakiri käes, ja püüdsin näole manada sama lahket naeratust nagu temal. Peeglilaualt leitud huulepulgaga maalisin oma suugi niisama punaseks – kuigi veidike värvi läks ka üle huulejoonte, võis tulemusega siiski rahule jääda. Huulepulk oli pehme ja rasvane ning tal oli päris hea maitse…
Ilmselt õnnestus mul tõesti Rigas Modese kaanedaami sarnaseks muutuda, sest kui tädid praetaldrikuid kööki viies minust möödusid, ei tundnud nad mind vist äragi ja oleksid ehmatusega nõudevirnad peaaegu et põrandale pillanud. Oi, kuidas nad mind hurjutasid! Eriti pahane oli tädi Anne, sest selgus, et selle huulepulga oli ta Eesti ajal Pariisi-reisilt kaasa toonud ja niisuguseid siinmail osta ei saa. Tegelikult polnud ma ju pooltki huulevärvist ära kasutanud!
Aga kange oli see Pariisi huulepulk küll – pesin nägu sooja veega ja tädid tupsutasid mu huuli vaseliinise vatitupsuga, kuid ikkagi jäi suu punaseks ja lõug roosaks.
Isa ainult naeris ja arvas, et ehk pistan koos tordikreemiga lõpuks ka huulevärvi kinni, muidu hakkan õhtul koju sõites bussis teistele silma. Aga vanaema ütles: „Mis te norite lapse kallal! Ta võis ju punaseid sõstraid süües suu ära määrida!“
Läksingi siis aeda punaseid sõstraid sööma. Enne tuppa minekut korjasin vanaemale veel kimbukese võililli – osa neist olid juba hallipäised, aga päris mitmel olid veel helekollased õietupsud varre otsas.
