"Mehed, võtke naistelt pangakaardid käest, kui nad kevadel esimest korda aiapoodi tormavad!"

“Mu lapsepõlvekodus valitses põhimõte, et kui aed juba on, tuleb iga labidatäis mulda kasulikult ära kasutada,” ütleb maastikuarhitekt Ülle Grišakov (68). Majatagune kartulimaa on Ülle aiast kadunud, kuid vanad püsililled alles.

Kui maas­tiku­arhitekt Ülle Grišakovi vanaema Aliide ja vanaisa Jakob Reinvart 1926. aastal Tallinna lähedale Liivale krundi ostsid, laius nii kaugele kui silm ulatus männimets. Mände ja liiva oli praeguses Järve linnaosas rohkem kui midagi muud. Tõsi – küll oli valmis juba raudtee, mida mööda sai Viljandisse sõita, ning reisijate jaoks avati 1925. aastal ka praegune jaamahoone.

Liiva jaamast jäi linnani 5–6 kilomeetrit, mida tädi Erna pere viiest lapsest vanim hakkas rongiga tihti läbima selleks, et oma aia saadusi Pelgulinna turule viia. Ka lilli oli vanaema aias palju, aga ainsad, mida korralikult rohitud iluaeda ei lubatud, olid metsalilledeks põlatud piibelehed. Neid piilus Ülle väikese tüdrukuna läbi aialippide oma naabrite aiast...

Loe usutlust hinnatud maastikuarhitekti Ülle Grišakoviga ja saa teada, mis iseloomustab aiarajajatena eestlasi ning mis eristab mehi ja naisi, lisaks leiad loost näpunäiteid krundi kujundamiseks.