Ja kui juhuslikult pead hamba­tehnikuna kliendile proteeside sobivuseks suhu vaatama – näiteks hamba­emaili tooni täpsustamiseks –, siis on parem seda teha nii, et ei oleks tuntud nägu ajakirjakaanelt.

“Mina olen alati tagamängija olnud,” viitab Karin hobile, mis neid Jüri Ratasega juba kooliajal, 90ndate keskpaigas tuttavaks tegi. Esialgu vaid tõesti tuttavaks. Karin mängis võrkpalli ning oli abilööja ehk see, kes aitab põhilööjat. Täpselt nii on kujunenud tema elus praegu.

“Tunnetad oma koha elus ikka ära!” naerab Karin, kes lõpuks, pärast pikki kuid läbirääkimisi, on nõus laskma ajakirjanikul kiigata väheke tema ellu. On üks viimaseid sooje päikselisi sügispäevi, kui Karin, heledad tennised jalas ja hele mantel seljas, pakib oma poolteise kuu vanuse poja Holgeri kärusse ja suundub Pirita metsa jalutama. Jalutuskäik on täpselt ajastatud väikemehe magamisaja järgi.

Aga gaasivaludes beebi on rahutu ega maga. Karin ei heitu nutust, vaid võtab beebi ühele käele ja teisega juhib vilunult käru üle konarlike männijuurte. Need metsarajad on kõik tuttavad, siin on kõik Rataste neli last magama jalutatud.

Jaga
Kommentaarid