Tütar Alzheimeri diagnoosiga emast: meie elu on nagu väikese lapsega

Küllap oleme kõik mõelnud, mis saab siis, kui meid tabab vanadus või raske haigus ja me ei saa enam ise hakkama. Kuidas on olla hooldaja, kui kallil inimesel on parandamatu haigus?

Kui ema muutub lapseks

Eva Toome (51) on peaaegu kümmekond aastat pidanud kogema, kuidas ta ema tasapisi hääbub. Nüüd on emast saanud justkui hoolt vajav laps, kes ei leia mõnikord isegi laualt toitu või lusikat ja kelle pärast peab tütar iga päev kella pealt koju minema.

Kõik on tulnud tasapisi, nii on Eval olnud aega olukorraga harjuda. Esimesed märgid dementsusest hakkasid saabuma kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui praeguseks 83aastane ema kaotas paari kuu jooksul mitu korda pangakaardi ära. Peagi saigi ta Alzheimeri diagnoosi.

“Kui sain diagnoosi teada, siis minu suhtumine muutus,” tunnistab Eva. “Muutusin nende unustamiste suhtes palju kannatlikumaks.” Sedamööda, kuidas ema haigus halvenes, tegi ta elus ümberkorraldusi. Näiteks joonistas tabeleid, mis aitasid emal rohtudega järge pidada. Ja kui ema enam tabeli abil rohtu võtta ei osanud, hakkas käima talle rohtusid andmas. Ema pangakaardi sidus Eva oma kontoga, et vajadusel kiiresti uus kaart asemele tuua.

Samas on ema füüsiliselt oma vanuse kohta väga heas vormis.