Terapeut: lihtne on armastusse kinni jääda, kui suhe on ammu lõppenud

Armastus on pime, ta ei peatu enne, kui su saab. Öösel akna pihta pillub väikseid kive ja sa ei suuda uinuda. Armastus on pime – kunagi ta igaühe kätte saab… kõlab Leslie Da Bassi laul. Kui pime armastus on sinu kätte saanud, siis tead, et pärast seda pole elu enam endine.

Armastus on imeline kogemus täpselt nii kaua, kuni armastatu tunneb sinu vastu sama, kohtleb sind hästi ja teil on võimalik luua ühist tulevikku. Mõnikord nii lähebki ja see on suur vedamine. Ent ülejäänutel, kel nii palju õnne pole, võib eufoorilise kogemusega kaasneda samaväärne piin ja valu. See pole kaugeltki naljaasi, sest armastuse pärast on inimesed langenud depressiooni ja endalt ka elu võtnud.

Kui me kedagi väärtustame, hindame ja igatseme, aga ei saa olukorda enda kasuks pöörata, kogeme sügavamal tasandil suurt kaotusvalu. See võib omakorda võimendada meie endi väärtusetusetunnet, sisemist tühjust ja puudujääke. Teraapiasse tullakse sageli valusa armastuse tagajärgedega, mis väljenduvad selles, et ei nähta enam mõtet hommikul voodist tõusta, kiputakse oma valu alkoholi uputama, elu näib lootusetu ja hall. Sa tead, et mõistlik oleks kohata kedagi uut, aga pole sellele avatud ega oska endas selleks valmisolekut tekitada.