Anna (33) on partneriga koos elanud 14 aastat. Abielus nad pole. Mees on temast kümme aastat vanem, peres kasvab kolm last. Anna pöördus terapeudi poole, sest on oma kaaslasest võõrandunud ega leia ühisosa. Mees on töökas ja tubli, eriti väljaspool kodu, panustab ühiskondlikesse tegevustesse, aga emotsionaalselt on ta külm ja hingeliselt kauge. Naine kahtles, kas nende vahel üldse midagi tõsiseltvõetavat on olnudki. Ta polevat kunagi saanud mehe peale kindel olla.

Esialgu arvas Anna, et terapeudi abiga saab ta mehele kuidagi “mõistuse pähe panna”, suunata teda rohkem naisele tähelepanu pöörama. Peagi tuli aga tõdeda, et tegelda saab vaid sellega, mis iseendast sõltub: oma uskumuste, hoiakute, emotsioonide ja hirmudega. Sisemisel maastikul rännates ja oma suhet kui peegelpilti vaadates teadvustas Anna, et need õppetunnid on seotud aususega. Eelkõige iseenda vastu, aga ka paari- ja muudes suhetes. Naine tunnistas endale, et püüab sageli muljet avaldada, näida. Talle meeldib olla ootuspärane ja heaks kiidetud, meeldib meeldida. See tähendab aga võõrandumist iseendast. (Suhte kontekstis kirjeldas ta seda kui partneri eemaldumist temast.) Ebaausus ja pimedus iseenda suhtes loovad negatiivset energiat – see blokeerib omakorda võimet näha asju selgelt ja teadlikult.