Pulmakellad vanuses 50+!
Paare, kes abielluvad pärast 50. eluaastat, polegi nii palju. Teisele või kolmandale ringile minnes ennast enam sageli siduda ei soovita, sest varasemad armid veel tuikavad. Kui on aga õige armastus, pole kartusel kohta.
Räägime kahe paari lood. Neist ühes leidis 13 aastat keevitajana töötanud naine suisa krahvi - sõja järel Inglismaale põgenenud Kirilli. Nende loost, saate lugeda allpool.
Anne (52) ja Kalmer Kendarul (51) oli mõlemal seljataga keerukas elu, mõlemal nii abielu kui ka vaba kooselu, enne kui nad teineteist viis ja pool aastat tagasi leidsid. Nad abiellusid 18.08.2018 kell 18.08.
Annel on kolm täiskasvanud last vanuses 31–34 ja 10aastane poeg ning praegu on ta juba ka neljakordne vanaema. “Kui mu kooselu oli lörri läinud, otsustasin, et ei hakka enam kunagi ühegi mehega ühe katuse all elama, kuna olin saanud suhtest nii palju haiget,” räägib Anne. Ent ühel päeval kutsus Anne õde ta Tartusse Püssirohukeldrisse ja juhuslikult sattusid nad ühte lauda Kalmeriga. “Kui ma teda esimest korda nägin, lõi minust kuum jutt läbi,” meenutab naine. “Mind tabas kohe mõte, et see on minu mees.”
Nii algaski 46aastaselt Anne elu muinasjutt. Paar hakkas tõsiselt kurameerima ja kui poole aasta pärast saabus mehe sünnipäev, valmistas Anne sünnipäevalapse jaoks ette dueti koos Jüri Homenjaga. See oli kingitus, mille ta serveeris ühes Tallinna hotelli jahisaalis.
Kui Anne ja Kalmeri kohtumisest sai aasta, kirjutas naine armastatule raamatu “Kahe käega hoitud”. See on kokkuvõte nende armastusloo esimesest aastast ning seda on vaid üks eksemplar. Seal on muu hulgas talletatud mitmed Kalmeri sõnumid naisele.
“Kallis. Oled minu ingel, keda olen oodanud ja otsinud. Tean, et oled kõige siiram ja puhtam, oled imeline!”
“Imelised hetked ei sünni ilutulestiku saatel, vaid teineteise südames. Sina oled imeline, kallis. Su hellus ja soojus. Olen tänulik, et saan Sind hoida ja armastada.”