Kõik sai alguse siis, kui Gätlinil tekkisid migreenihood, mis piinavad teda siiani. Vahel on ta lausa pool kuud suure peavaluga pikali, väiksem peavalu saadab teda iga päev. Just kehvenenud finantsseisu tõttu oli naine nõus, et tütar läheb isa juurde elama – seda enam, et tüdruk seda ka ise tahtis. Kuna keskmise puude ja osalise töövõimega Gätlinil polnud võimalik haiguse tõttu tööl käia, sai temast lõpuks elatisvõlglane.

Praegu töötab Gätlin turundus­abilisena väikeettevõttes, haldab kaht veebilehte ja teeb turundust sotsiaalmeedias. Migreenihoogude ajal on tal seda võimalik tükati ka kodus teha. Peale töötasu saab ta töövõimetus-, toimetuleku- ja peretoetust. Õppeperioodil makstakse talle 220 eurot vajaduspõhist õppetoetust. Samuti käib Gätlin toidupangas. “Saame hakkama,” kinnitab ta. Praegu on abiks seegi, et naine elab koos väiksema lapsega ülikooli ühiselamule kuuluvas korteris. Lapsel on lasteaias 80% kohatasuvabastus, ülejäänud osa maksab kinni kohalik omavalitsus.

Gätlinit muidugi häirib, et ta on elatisvõlglane, mis tähendab ühtlasi, et ta ei tohi lahkuda Eestist ega teha juhiluba. “Tean, et pean oma last üleval pidama, aga ma tahaks seda teha vaba­tahtlikult,” sõnab Gätlin. Kõrgema palgaga töökoht ei aitaks teda kuigivõrd, sest kohtutäitur võtaks ikkagi ära kogu raha.

“Mitte midagi ei saa teha,” nendib ta. “Olen edasipüüdlik, tulen toime, aga see on raske. Eriti neil päevil, kui vaevab migreen.” Migreeniravimid on kallid ja hea arsti juures käies tuleb ainuüksi visiiditasuks maksta 100 eurot. Noor naine ei mäleta, millal endale viimati riideid ostis. Kui tal on valida, kas osta mõni uus hilp või vajalik rohi, valib ta loomulikult viimase. Õnneks saab ta nii lapse kui ka enda tarbeks tuttavate käest kasutatud riideid. Raha aga kulub peamiselt toidu peale. Laps tahab sünnipäevaks küll suurt pidu, aga see pole kuidagi võimalik. Gätlin ise sooviks rohkem teises Eesti otsas elavat vanemat last vaatamas käia, ent transport on liiga kulukas.