Teretame ja tutvume.

“No pidin ma nõus olema, ma ei oska ju midagi rääkida,” muretseb Kristel. Täiesti ilmaasjata.

“Kristel ongi selline – hästi südamlik ja muretseb kõigi pärast,” arvab roolis istuv Kaire Teas (41). Mõlemad naised on piirkonna­politseinikud ja kuigi Karksi-Nuia ei käi Kaire vastutusalasse, on ta täna Viljandist kohale sõitnud, et Kristelile toeks olla.

“Sa lõunat oled söönud?” uurib Kristel emalikult. Kohalikus sööklas kuuleb tummise boršisupi ja karamellkisselli kõrvale päevauudiseid – Kristeli paarimees Taivo Västrik passib üht rooli­joodikut, kelle pärast sai Viljandist abivägegi kutsutud. Küll tal natist kinni saab, sest tegu on kohaliku mehega, kelle elukoht kõigile teada.

Sellist “kohalikku teadmist” on piirkonnapolitseinikul palju. Kui Kristeli jutule tuleb proua, kelle süda valutab “selle mahajäetud maja pärast”, mille kaagid võivad kogemata põlema panna, siis Kristel teab kohe, mis majast jutt.