Juta Pae söögimaja menüü on püsinud muutumatuna 21 aastat: niimoodi esiisad meil sõid, ei ole minul õigust neid asju muuta!
“Niimoodi esiisad meil sõid, ei ole minul õigust neid asju muuta! Minul on au seda toitu pakkuda, kõik on aus ja puhas.”
Nii kõneleb Juta Pae oma söögimaja puust laua taga, kui pärin talt, miks tema restorani menüü on püsinud muutumatuna 21 aastat ja ega sel suvel ometi mõnd muutust plaanis pole. Ei ole, kõik on kenasti ja nii ka jääb.
Jutat ja Lümanda söögimaja vaadates kerkib meelde maakera, mis teeb tiiru ja jõuab jälle sinuga sama koha peale, püsi vaid paigal ja oota! 21 aastat tagasi, kui Juta lõpetas mandril meedikukarjääri, naasis Saaremaale ja otsustas siin kohalikku toitu pakkuda, oli ta puhas avangardist ja vastuvoolu ujuja. Meenutagem: 1990ndad, suvine aeg, maapiirkond. Iga teine ema-isa nõudis lapsele ja tegelikult ka endale friikaid, viinereid ja kokakoolat. Naabertalu toorainest tehtud kartulipuder ja kaste, kohalikus kõnepruugis tuhlis ja nott, ei sobinud sugugi! Eks sellist rahvast käib praegugi, kinnitab Juta, aga järjest vähem. “Lümanda söögimajja tulnud inimene teab üha enam, mida siit saab, ja see on väga tore.”
