Hommik tõi aga maailmale sõjauudise ja kolmekordse peo asemel tundsime me kõik tuhandekordset ängistust. Mismoodi on võimalik lookas laua ääres pidutseda, kui sinust vaid paari lennutunni kaugusel plahvatavad keset elurajoone pommid? Konutasime laua ümber ja piidlesime uudiseid. Moodne tehnika tõi halastamatult meie ette täiesti ebareaalsena tunduvad sõjapildid.

Mulle meenus 2001. aasta 11. september, minu isa 70. sünnipäev. Olin tööl ja nägin arvutiekraanilt praktiliselt reaalajas, kuidas teine lennuk kaksiktornidesse sööstis. Õhtuseid uudiseid vaadates selgus, et pisikesed mustad täpid, mida olin päeval näinud sadade meetrite kõrguselt mõlemast tornist maapinna poole sööstmas, olid olnud päris inimesed. Sel hetkel ma vihkasin internetti ja televisiooni ja seda, et need võimaldasid mul inimeste tapmist näha. Olin hingepõhjani solvunud, et selline asi minu isa sünnipäeval juhtus, justkui mõnel teisel päeval oleks see terrorirünnak olnud kuidagi vähem õudne. Sain kohe aru, et edaspidi vaatan igal isa sünnipäeval ajalehtede esikaantelt selle koletu päeva meenutusi.

Ja 20 aastat hiljem kordub sama: ma vaatan klaasistunud pilgul reaalajas toimuvat tragöödiat. Ehkki nende uudiste jälgimine viib mu täiesti tasakaalust välja, neid vaatamata jätta ma ka ei saa. Vahin uudiseid lootuses, et kohe-kohe annab keegi teada sõja lõpust. Kuid sellist uudist pole siiani tulnud. Nüüd tean ka seda, et 24. veebruar pole enam kunagi endine rõõmus püha.

Esimestel sõjapäevadel tundsin end süüdi iga kord, kui tänapäevaseid mugavusi tarbisin: tõmbasin kempsus vett, ligunesin duši all, pugesin õhtul oma mõnusasse voodisse, keerasin radiaatoritest sooja juurde ja pistsin suvalisel ajal külmkapist põske midagi, mida mu keha tegelikult ei vajanud. Iga kord mõtlesin, et samal ajal istuvad tuhanded inimesed rusude all keldrites. Kus on nende vesiklosetid ja vannitoad, soojad radiaatorid ja mõnusad voodid? Külmkapid, kust lihtsalt igavuse peletamiseks iga natukese aja tagant midagi haugata?