Elupõldu tuleb künda kirega!
Kui järgneda pühendumusega oma kirele, teha julgeid otsuseid, tervitada eluraskusi kui karastavat õppetundi ja aidata teisi nende teel õnnele, saab elust särisev seiklus – nii arvavad maailmarändureist Eesti fotograaf Kersti Niglas ja kuulus Kanada koolitaja Eric Edmeades.
Avan arvuti ja klõpsan end otse Dominikaani Vabariiki. Päikseliselt rõdult, vaatega Atlandi ookeanile, tervitavad mind veelgi päikselisemad Kersti ja Eric. Tundes end kui sõjapõgenik, kes just jõudnud rahumeelsesse turvatsooni, kus sõjakoledustest pole jälgegi, ohkan kergendatult.
“Olete te ikka kuulnud, mis maailmas toimub?” küsin kahtlustavalt.
“Jah, muidugi,” sõnab Eric (52) ja lisab: “Maailmas toimuvaga peab olema kursis, kuid seejuures ei tohi unustada end sellesama info eest ka kaitsta.”
“Tähistasin just Dominikaanis oma sünnipäeva ja mõtlesin, kuidas praegustes oludes üldse häid uudiseid jagada,” nendib Kersti (42). “Ühelt poolt tundub, et ei tohikski nüüd millestki muust kui sõjast rääkida. Samas peame ju ka oma tavalist elu jätkama ja paljud sõbrad on just palunud, et jagaksin sotsiaalmeedias jätkuvalt positiivseid emotsioone. Praegu toimuv paneb meid oma normaalse elu igat hetke veelgi kõrgemalt hindama. Endale tasub ka meelde tuletada, et ärevad sündmused maailmas, olgu see siis pandeemia või sõda, ammutavad energiat masside hirmust. Olen seepärast teadlikult otsustanud neid sündmusi oma hirmuga mitte toetada.”
Sõjapilvede hajutamiseks palun päikselisel Kerstil lüüa lauale mõni pöördeliselt ilus trumphetk oma elust.
“Kaks aastat tagasi, täpselt kaks nädalat enne koroonapandeemia algust, sattusin oma sünnipäeval pildistama Mindvalley looja Visheni erapeol Gerard Butleri villas. Ühel hetkel toodi tort põlevate küünaldega ja kõik pidulised, kaasa arvatud Gerard ise, laulsid mulle sünnipäevalaulu. Ja ma mõtlesin: “Kuidas on võimalik, et üks Nõukogude Liidust, väiksest Antsla külast pärit tüdruk, kelle lapsepõlve suurim unistus oli süüa banaani, seisab nüüd äkki siin, Hollywoodi mägedes?””
