Ürgnaiselik elujõud
Sügisel käisin kinos vaatamas mulluste hõimupäevade avafilmi „Ivanna elu”. Dokumentaalfilmi peategelane on 26aastane neenetsi naine Ivanna, kes elab lõikavkülmas tundras keskmise eestlase jaoks väga karmides tingimustes. Üksinda kasvatab ta seal oma viit last ja põhjapõtru. Laste isa on kolinud perest eemale suuremasse asulasse, et leida teenistust naftatöölisena, aga selle asemel veedab oma päevi hoopis viinapudeli seltsis. Ekspluateeriv ja hoolimatu inimtegevus on muutnud tundra keskkonda ja kliimat, mistõttu enamik Ivanna põtru sureb. Naine on sunnitud jätma traditsioonilise eluviisi ja kolima linna, et peret ära elatada.
Film puudutas mitmel tasandil. Ja sügavalt. Põlisrahvaste saatus muutuvas maailmas, ökoloogiline katastroof, emaduse vaevad ja rõõmud, suhe vägivaldse joodikuga... Need on vaid mõned paljudest teemadest, mis siin mõtteainet pakuvad. Kuid eelkõige − vähemasti minu jaoks − räägib see film ürgnaiselikust elujõust, mis pressib end võilille kombel läbi kõige karmimatest takistustest.
Kinosaalist väljunud, asetasin koti piletikassade kõrvale toolile ja hakkasin üleriideid selga sättima. Korraga kuulsin enda ligidal väga vana naise värelevat häält: „Tere! Siin algab kell viis hõimupäevade dokumentaalfilm, eks?” Naine oli pöördunud piletikontrolöri poole, sest kassad olid suletud. Silma järgi nägi ta välja umbes 90aastane. Väga väike, kühmus ja nõjatus kahele kepile.
„Ei, proua, hõimupäevade filme meil enam ei näidata,” vastas piletikontrolör, hilises keskeas hallipäine mees. „Need seansid said läbi. Te ajate midagi segamini.”
„Ei-ei, ma just tulen hõimupäevade ürituselt. Seal öeldi, et siin kinos on kell viis dokumentaalfilm. Tasuta.”
