Ärevus on inimlik, me kõik tunneme seda vahel. Iseenesest pole ärevus halb, sest sunnib aju valvsusele: märka ohtu, et saaksid end kaitsta! Ärevuse mahitusel vallanduvad kehas stressihormoonid ja organism on pinges, kuni aju kaalub, kas antud olukorras on mõistlik võidelda, tarduda või põgeneda.

Ent praegu kurdavad paljud, et ärevus ei vaibu, ja seda tuleb tõsiselt võtta! “Kui mõtled sellele, et Eestisse võib jõuda sõda, siis aju ei tee vahet reaalsel ohul ja sinu ettekujutusel,” selgitab psühholoog Helena Väljaste. “Kui ärevuse “nupp” jääb sisse, siis nagu elaksidki kogu aeg ohu keskel – selle olukorraga on raske toime tulla nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil.”

Ta toob näite: kujuta ette, et sul on käes veeklaas. Möödub minut, hoiad edasi, klaas pole raske – kuid kui hoiad klaasi tunni või kaks...? Ühel hetkel läheb keha pingesse, mõtted keerlevad klaasi ümber, tunned väsimust ja ebamugavust. Samamoodi kaaperdab aju ka suur ärevus ja hakkame käituma instinktide ajel. Tagantjärele võib endalgi olla imelik mõelda, mis sai sellises seisus öeldud või tehtud