01.02.2022, 13:02
„Oled sa kindel, et tahad seda avaldada?“ Usutlus äsja Tammsaare kirjanduspreemia saanud Kai Aareleiuga
“Kui päriselus on antud ainult üks elu, siis kirjutamine annab võimaluse elada mitut,” ütleb Kai Aareleid (49). Tema sulest on ilmunud kolm romaani, mis rändavad saladuste kannul ajas tagasi, lummates erilise atmosfääriga, mille kirjanik on osanud sõnadesse ja ridade vahelegi panna. Oma viimase romaani "Vaikne ookean" eest pälvis autor tänavu jaanuaris Anton Hansen Tammsaare nimelise 45. kirjanduspreemia.
“Olen kuulanud ahnelt vanu perelugusid," kirjeldab Kai oma ajaloohuvi. "Lapsena istusin vanainimeste seltskonnas ja muudkui kuulasin – rääkige veel!"
FOTO:
“Seda raamatut ei pidanud üldse olema,” alustab Kai meie kohtumisel oma esikromaani “Vene veri” saamislugu.
Viisteist aastat tagasi tuli seni tõlkija ja toimetaja ametit pidanud naisel kolida abikaasa töö tõttu Peterburi. Aastaid oli ta oma peas kerinud sündmusi, millest hiljem sai teine romaan “Linnade põletamine” – nüüd aga ajas Peterburi minek kaardid segi. Vaja oli mõelda, kuidas võõral maal hakkama saada. “Mul oli hädasti vaja leida midagi, mis mind selle kohaga seoks,” jutustab Kai. Tema maakodu suurest köögiaknast, hangede ja külmakangete kadakate vahelt paistab jääkaane all kaarduv meri. “Hakkasin mõtlema, et mu pereloos on samalaadne minek juba kord olnud. Mu venelannast vanavanaema järgnes oma mehele Eestisse, kui too vastloodud vabariigi kutsel Venemaalt koju naasis. Pidi temagi minekuga leppima, oludega kohanema. Vanavanaema lugu oli kui paralleellugu minu omaga, saades mulle Peterburis päästerõngaks. Tegin seal elatud nelja aasta jooksul märkmeid, kuigi romaani kirjutasin kokku juba tagasi kodus olles.” Kai lisab, et päris autobiograafiline “Vene veri” pole, aga on omalooliste sugemetega – “Võib öelda, et romaanis olev minategelane on mulle väga lähedal.”
