Keerame kitsale külateele, Maris roolib ettevaatlikult.

“Olen käinud Hiiumaal esimesest eluaastast saati. Sõitnud sadama ja Kärdla vahet, aga siit teeotsast Sarve poolsaarele keerasime esimest korda sisse, kui olin 38aastane,” räägib Maris, kuidas 14 aastat tagasi leidis tema pere maakodu.

Majas on hubaselt soe – puu­pliit köeb. Marise majas naudivad alanud aasta külmas tardunud esimest nädalat kostilised – sõbranna tütar koos koera Murkaga, kes loivab meid tervitama. Tagatoas lõõskab magada koera teismeline perenaine, kelle ema on juba linna sõitnud.

Hiiumaaga on Maris ema­liini pidi orgaaniliselt ja tugevalt seotud. Marise isa suri varakult ja tema suguvõsaga jäid sidemed nõrgemaks. Saare suguvõsa ise­loomustab pikaealisus ja elu­jõulisus. Marisel on meeles, kuidas vanaema näitas vastsele hõimlasele vanu fotosid ja sealhulgas pilti mehest: “Tema suri noorelt, 75aastasena”.

Marise meelest polnud selles lauses midagi imestamisväärset, sest vanaema elas 98-, tema ema 90-, vanaisa 92-, vanaema tädi­tütred 98- ja 96aastaseks.

“Vanadus ja vanus on nii suhtelised. Mina arvestan, et mul on elus veel palju võimalusi.”

Elu esimeses pooles on Marisele juba palju antud. Tema senine teekond aga ei joonistu välja kui erutavate hobide, kunstilise enesetäiendamise või põnevate meelerännakute summa. Marises on olemas emalik ja kodu hoidev loomupool – ta on emalõvina tütarde Anu ja Mari selja taga –, kuid suures plaanis on ta naine, kellele on oluline tööalane eneseteostus. Maris on olnud 25 aastat üks Eesti tervishoiupoliitika vaieldamatuid liidreid. Lumiste tippudena joonistuvad karjäärist välja töö Haigekassa juhina ja Tervise Arengu Instituudi direktorina ning viimatine ametikoht sotsiaalministeeriumi asekantslerina, mille järel on ta nüüd neli kuud puhanud.

Maris läheb Eesti meditsiinisüsteemi ajalukku Haigekassa reformijana.