Mõistlikud ja mõttetud põhimõtted

Olen mõelnud, mis on see, mis inimest elus edasi viib. Kindlasti edasipüüdlikkus, elujõud, õpi- ja uudis­himu, aga ka au­ahnus, nahaalsus, salakavalus jms. Minu iseloomust leiab eri annustes kõiki neid omadusi, kuid olulisimaks pean põhimõttekindlust. Põhimõtted on aidanud mul ennast hoida valitud rajal ja jääda oma tõekspidamistele kindlaks. Kuid elu on ka näidanud, et päris iga asja kohta, milles endal pädevust pole, pole mõtet põhimõtet kujundada.

Esimene põhimõtteline otsus, mille ma umbes 12aastaselt vastu võtsin, puudutas riietust: iial ei hakka ma kandma midagi roosat! Õudne värv! Roosaeitus sai mõne aasta pärast lõpu elu esimese roosa rinnahoidjaga, mis mul õnnestus keset sügavat nõukaaegset kauba­defitsiiti imekombel osta. Hädavajalik pesutükk selleks, et saaksin kehalise kasvatuse tundides, kõigi pilkude all ja õhukese valge maika väel, oma aina paisuvate rindade pärast piinavat häbi tundmata osaleda.

Järgmine oluline põhimõte pidas ajaproovile paremini vastu ja puudutas mehi. Eas, kui poisid tõusid teemaks, otsustasin mina, et ei tee põhimõtteliselt mingite arulagedate “Viru ärikatega” tegemist. Sellest põhimõttest aitasid mul alguses kinni pidada needsamad põlatud ärikad, tollaste tantsupidude vaieldamatud ihaldus­objektid. Ma nimelt ei pakkunud neile huvi! Keegi neist ei kutsunud mind kunagi tantsima, ei teinud mulle ühtki siivutut ettepanekut ega andnud mulle sellega võimalust neile oma põhimõtteid ärritunult näkku paisata. Küll aga oli mul mitu aastat aega pidudel seina ääres konutades neid situatsioone vaimusilmas ette kujutada ja läbi mängida. Vähemalt midagigi oli siis teha, kui teised armunud nägudega diskot tantsisid.