Vahest on sellest tänapäeval raske aru saada, sest praegu võib kõiki saateid vaadata kordusest igaühele sobival ajal. Ent tol kaugel ajal oli “Horoskoop” eetris laupäeva õhtul, siis veel mingil päevasel ajal korduses, ja seejärel kasutati “Horoskoobi” videolinti järgmise saate salvestamiseks. Selle asja nimi oli defitsiit! Praeguseks on säilinud vaid üks 21 minuti pikkune kehva kvaliteediga amatöör­lindistus. Muidu oli “Horoskoop” 40 minutit pikk, aga sel lindistusel puudub nii algus kui ka lõpp. Kokku jooksis ülimenukas muusikasaade ETVs viis aastat – 1968–1973.

“Horoskoop” jaotas meie levimuusika ajaloo kaheks: selle sarjaga astusime suure sammu euroo­palikuma ellusuhtumise poole. Kui enne “Horoskoopi” olid Artur Rinne, Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja Eesti Raadio naisansambel, siis “Horoskoop” tõi vaatajate ette Jaak Joala, Tõnis Mägi, Els Himma, Marju Kuudi, Heidy Tamme, Uno Loobi, Kalju Terasmaa ja paljud teised. Muidugi ka Helgi Sallo, kes oli selleks ajaks teinud küll juba kuulsaid rolle Estonias, kuid üldrahvaliku armastuse pälvis ta siiski “Horoskoobiga”.

Muide, Ivo Linna teekond tuntuseni ei alanud sealt, vaid hoopis skandaalsest noortesaatest “Kanal 13”. “Horoskoobis” esitas Linna vaid ühe laulu, mitte just kõige seksikama “Zuleika Hanumi”. Ega ta seda eriti põdenud ka, sest tema pidas rollingutest ja rokist, “Horoskoop” oli tema jaoks vaid lame estraad!

Kaks sammast

Keegi ei suuda kokku lugeda laule, mis olid maailmas juba populaarsed, kuid jõudsid eestlasteni meie oma solistide esituses just “Horoskoobi” kaudu. Enamasti nii, et saate toimetaja, universaalne mees Kustas Kikerpuu, kirjutas kuskilt Soome või Luksemburgi raadiost maha meloodia ja nuputas juurde sõnad. Et välismaine lugu kindlalt eetrisse toimetada, kirjutati Glavliti jaoks heliloojaks mõni Ivanov või Sidorov, sest siis ei tekkinud tsensorites kahtlust.

Hulga laule lõi Kikerpuu saate jaoks ka ise. “Horoskoop” oli kaela­murdev ettevõtmine – saade oli eetris kaks korda kuus. Iga kord oli kavas seitse laulu, millest kaks üldrahvalikul hääletusel kõige vähem hääli saanut langes välja. Asemele pakuti kaks uut laulu. Need kaks tuli kuskilt sisse vehkida või ise kirjutada, sõnad luua, muusika arranžeerida, selgeks õppida ja linti laulda. Lindistamine käis enamasti öösel. Ja see kõik oli Kikerpuu õlul.

Ka saate idee oli välja käinud just tema. Kikerpuu oli selle vargsi laenanud Soome raadiost, kus sel ajal kogus tuure ülipopulaarne “Puhelinlista”. ETV ülemus­konnale läks uue muusikasaate idee peale ja nii see käima lükati. Režissööriks määrati Elmo Lööve. Kui Kikerpuu oli dirigendi ja pillimehena sageli ka oma näoga pildis, siis Lööve kohta seda öelda ei saa. Režissöörid püsivad kaadri taga ja ega neist eriti räägita, kuigi telesaade ilma nendeta on ilmvõimatu. Keegi lihtsalt peab operaatoreid juhendama ja pildi nupuvajutusega eetrisse andma.

Lööve oli Tartu poiss, kes õppis Tartu muusikakoolis ja siis Tallinna konservatooriumis. Telesse sattus ta poolkogemata: tema kursusevend Eri Klas oli võetud telerežissööride kursusele ja ta kutsus Lööve endaga kaasa. 1962. aastal saigi Elmost muusikasaadete režissööri assistent ja hiljem režissöör. Kokku töötas ta telemajas 46 aastat, kusjuures tema esimene arvestatav töö oli 1965. aastal ansamblist Kristallid, kus laulis ka Jaak Joala. Siis tuli “Horoskoop” ja mõned aastad hiljem algas “Reklaami­klubi”. “Horoskoobis” polnud Elmo Lööve üksnes režissöör, vaid mängis ka sealses saateansamblis kontrabassi.

Talentide taimelava

Lööve assistendiks sai Toomas Lasmann, keda enamik tele­vaatajaid tunneb hääle järgi – ta on aastakümneid lugenud peale filmi- ja seriaalitekste. Ent eelkõige oli ta ikkagi muusikasaadete režissöör, kelle kontos on arvukalt tõsise muusika ja balletisaateid. Saate abina alustas Peeter Peetsalu, kes viimastel hooaegadel tõusis Lööve assistendiks. Ja oleks ebaõiglane jätta nimetamata “Horoskoobi” operaatorite nimesid: Peedo Taimre, Mihkel Kärner, Enn Valk ja Tõnu Heinmaa. Peetsalu sõnul olid kõik neli “lihtsalt fantastilised”.

Nüüd oli puudu veel saatejuht, kelleks sai Andres Vihalem. Tema nime pakkus välja Lööve, kes mäletas Andrest Tartu ülikooli bändis trombooni mängimas.