Naine nagu tornaado

Kui Kadri Giannakaina Laube (40) oli Varstu keskkooli 7. klassi tüdruk, kirjutas ta oma tulevikule mõeldes, et tahab viit last ja oma maja, mille lävepakul istudes saaks lõõtsa mängida. Kõik selle on ta nüüdseks saanud.

Kadri vanavanaisa mängis viiulit. Kadri ema ja isa mängisid Mõniste külakapellis, ema basskitarri ja isa omajagu igat pilli. “Olin alles plikake, kui võtsin maraka kätte ja ronisin koos vanematega lavale,” räägib Kadri naerusuiselt. “Algul pandi mind viiulit mängima, kuigi sellesse pilli ma ei armunud. Lõõts oli see, mida ma hakkasin keskkooli ajal vabatahtlikult harjutama, sest Eesti lõõts on tõeliselt äge pill! Kui ma esimest korda lõõtsa sülle võtsin, ei lasknud ma seda lahti terve öö – harjutasin hommikuni, et vasak ja parem käsi hakkaks koostööd tegema.” Olgu öeldud, et ilma rõõmsa meele ja ülevoolavalt hea tujuta on teda tabada pea võimatu.

Varstu külje all Kõrvi­palus, kus Kadri juba lapsena elas, teeme õues pilte tervest perest – Kadril põlvedel tema enda meisterdatud imeilus lõõts.

“Mitu lõõtsa sul üldse on?” küsin.

“Ei mina tea… palju, igasuguseid. Olen pool elu reisinud koos kolme pilliga, peale kahe lõõtsa olen alati võtnud kaasa ka viiuli. Viimasel ajal panen seljakotti ainult minilõõtsa,” tunnistab Kadri, kes on tänu oma pillidele ja muusikutest sõpradele käinud läbi terve Euroopa ning jõudnud otsaga ka USAsse ja Hiinasse. Viimane reis viis Kadri kokku kutsutud Pillilaagri Pundi oktoobris Islandile, kus kümne päevaga anti kuus kontserti.

“Tänu pillidele pole ma nende reiside eest kunagi ise maksnud – pillid maksavad,” on viie lapse ema õnnelik, sest eks sa püüa nii suure pere ja talu ehitamise kõrvalt üksikemana raha kõrvale panna. Kuigi maa­ilmas ringi rändama hakkas Kadri juba enne laste sündi, kooliajal. Praeguseks on juba vanim tütar Dimitragi saanud tänu pilli­mängule maailmas ringi vaadata.

Kõige põhjus on armastus

Kui Kadri Viljandi kultuuri­kolledžis käis, tabas teda armastus, mis lõppes suure pettumusega. “Kui mul on halb olla, lähen ma kohe minema! Õnneks pakuti mulle täpselt sel ajal võimalust sõita vabatahtlikuna Kreekasse, tööle väikse mägiküla noortekeskusesse. Võtsin oma pillid ja läksin. Mul polnud Kreekast ega sealsest kultuurist aimugi. Ei teadnud, et tavernis käivad mehed, ega seda, et noorel naisel tee ääres hääletada ei sobi… Ma ei osanud isegi inglise keelt, kreeka keelest rääkimata. Mu ainus keel peale eesti keele oli muusika ja sellele toetudes ma kuus kuud seal elasingi. Mingi tüüp hakkas mul kohe esimestest päevadest järel käima, nii et tänu Dimitrio­sele mulle Kreeka täitsa meeldis,” võtab Kadri oma vabatahtlikuelu tagantjärele kokku.

Kuna minagi olen Peloponne­sose poolsaarel Kryoneri külakeses käinud, siis tean, et noor mees nimega Dimitrios nägi 18 aastat tagasi välja nagu kõigi naiste unistus – pikk, lihaseline ja pealegi veel tõsise ellusuhtumisega.

“Olin neli kuud Eestis ja sõitsin siis Kreekasse tagasi. Hing ei andnud rahu, armastus oli naha vahele pugenud. Abiellusime paari kuu pärast Ateenas Eesti saatkonnas.” Noore paari rahulik õnn ei kestnud aga kaua, sest Eesti tüdruk ei teadnud, et abielludes kreeklasega, abiellud sa ka tema vanematega.

“Dimitrios ei saanud kodust lahkuda – ainus poeg peab talu vanematelt üle võtma. Tahtsin oma meest oliivi- ja viinamarjaistanduses abistada, aga sellele vaadati halva pilguga. Noor abielunaine peab hoolitsema koduse maja­pidamise eest ja oma meest lihtsalt ootama… Ujuma ei tohtinud ma üksi minna, bussiga lähedal asuvasse linnakesse ei tohtinud sõita. Konfliktid vanematega kasvasid eriti siis, kui hakkasin kreeka keelest aru saama ja vanematele vastu rääkima… Nad ei olnud minusugust iseseisvat naisolendit näinud!” meenutab Kadri, kes pool aastat pärast pulmi sõitis tagasi Eestisse. Mõne kuu pärast sündis tal esimene laps.

Kodus küll, kuid koduta

Enne kui Kadri Viljandi kultuurikolledžisse astus, oli nende pere kolinud 13 korda. Pärast vanemate lahkuminekut elas vanavanaema tillukeses majas Kõrvipalus koos neli põlvkonda, ilma voolava veeta, väli­kempsuga. Köögi taga kambris magas vana­vanaema, elutoas vanaema ja vanaisa ning tagumises toas Kadri koos õe ja emaga.

Ruumipuudusest hoolimata tundus elu lapsena ilus. “Mu vanavanaemal Alma-Mariel, keda kutsusime Mammaks, oli meie, laste jaoks alati aega. Kui koolist koju jõudsime, ootasid pliidil munas praetud saiad, kuhu siis suhkrut peale raputasime. Midagi paremat polnud me õega kunagi söönud! Vanaema, kes töötas raamatu­pidajana, oli alati tööl, ema Ene samuti, aga Mamma oli alati meie päralt,” on Kadri minevikule tänulik.

Kui Kadri Kreekast rasedana Võrumaale jõudis, algas töö otsimine. “Minu puhul on ainult kaks võimalust: kas pole üldse tööd või on seda ülepeakaela.