Maire Aunaste usutleb milliner Mari Massot: kuidas ma oma esimese kübara sain
“Peakatetega puuduvad mul igasugused isiklikud suhted,” tunnistab Maire Aunaste, asudes usutlema kübarakunstnik Mari Massot. Kohtumise lõpuks on ta säravpunase kübaratooriku võrra rikkam – on, mida lapselastele pärandada.
Tõtt-öelda peitsin isegi koolimütsi kotti kohe, kui vanemate silma alt ära sain. Talvel erilise külmaga olin mõnikord sunnitud pähe siduma villase rätiku, nii et 16aastase tüdrukuna ei julgenud ma vaadata ei teistele inimestele otsa ega peeglisse. Isegi tekkel ülikooli ajal ei sobinud mulle. Sisendasin endale reipalt: käin palja peaga surmani…
Tartust Tallinna kolides tutvusin keskealise matemaatikaõpetajaga, kes oli pärast lahutust parajasti naiseotsinguil. Ta rääkis mulle värvikalt kohtingutest, mida ta Moskva kohviku ees alatasa korraldas. Kirja teel lepiti kokku aeg ja koht ning tundemärk, mille järgi härra daami pidi ära tundma – märgiks oli ajaleht Noorte Hääl naise paremas käes… Mees ise jälgis mängu kaugelt: kui naisel oli peas totter müts, põgenes kohtingule kutsuja sekundiga! Rohkem kui koledaid naisi kartis see mees koledaid kübaraid. Nii ta vallaliseks jäigi.