Vaikuse viljakus
On luuletusi, mis tulevad nii lähedale nagu nahk vastu liha. Nõnda on Betti Alveri kahte salmi mahtuva elamiseõpetusega:
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.
Kui räägid minuga tasa, siis ma kikitan või teritan kõrvu, pühendun sinule, taipan täpsemalt. Intiimne kõnelus on pigem sosin, kus aimatakse sõnadetagust olekut. Seevastu pealetükkiv asjade ja ideede müügitöö, valjuhäälne valimispropaganda, vaibumatu vaktsiinikampaania lööb kõrvad lukku, jookseb mööda külgi maha või ühest kõrvast sisse, teisest välja. Meie teadvus kaitseb meie vaimu nüristava müra eest. Alati tuleb rääkida mõistlikus mõõdus ja mahus. Räuskav oma arvatava õiguse tagaajamine ajab teisel poolel karvad turri, see teine võtab kaitseasendi; perekonnaasjadest sotsiaalmeedias pasundamine rikub õhu võib-olla igaveseks. Mõned asjad tuleb puu juure alla jätta, ütleb Wiedemann. Puude keskel on vaikus, metsavaikus.
Vaikus ravib, vaikus tervendab, vaikus taastab hingejõudu. Vaikus võimaldab kuulda omaenda hinge häält, oma vaimu vajadusi. Vaikus on hindamatu aare, iga aastaga üha haruldasem. Tundub, et inimkond suurt ei hooli sellest varandusest, leides müras valusummuti ja probleemikustuti. Lapsed müravad, teler ja kodumasinad mürravad, akna taga mürisevad rekad ja kolksuvad uulitsa kaevuluugid, pargis mürtsub muusika. Hommikust hilise ööni kostab tümps, kodus, mõneski kaubamajas, autos, taksos, kontoris, koguni telesaates kõneluse taustaks, harilik nagu tapeet. Aga Wiedemann mäletab, et tümps on kurt, halva kuulmisega inimene, ja pole kaugel aeg, kus praegu vaid prillitatud noorsugu kannab ka kuulmisaparaate nagu normaalsust. On need moodsa elu õied – või siiski okkad?
Vaikus ravib, VAIKUS TERVENDAB, vaikus taastab hingejõudu.
Eestis võib veel vaikust leida. See võib olla looduse olemuslik tüüne rahu või saastast puhastunud tormipaast või hallaöö helisev vaikus rabasaarel. See on kõiksuse kõne olevuste ja olenditega. Vaikus on puhas elutunnetus ja ehe elamus, see täidab inimest nimetu õnnega, elu mõtte täitumusega. Saaksid nagu aru kõige olulisemast, oskamata seda sõnastada. Ent see taipamise tunne möödub kohemaid, jäädes samas nagu alles.
On ka pahaendelist vaikust – haudvaikus pärast seda, kui seltskonnas ütleb keegi midagi haavurebivat, surmavaikus sõjaväljal hetk enne turmtuld. Meie lähiajalugu tunneb vaikivat olekut ja hääletut alistumist, mida pole saadud ega tahetud puu juure alla panna. Oli ju vaikivas olekus tumma kisendamist ja alistumises taskusse peidetud trotsi, ning see vaikus, see hääletus sünnitas laulva revolutsiooni, siis kui aeg sai küpseks.
Üks mälestus. Kui käisin seitsmendas klassis – tookord lõpuklassis –, kirjutas õpetaja Mia Kosenkranius minu salmikusse read: Vaikuses valmivad suured mõtted, visaduses viljakas töö. Olen unustanud tolle vene klassiku nime ja kaotanud lapseea salmiku, kuid toonase klassijuhataja hoolika käe viltune tekst seisab silme ees. Sellise motoga võib isegi riiki taastada, kõnelemata igapäevaelust. Vaimupilt näitab, et õpetaja kirjutas need read sügavas õhtuvaikuses, laual põlemas rohelise kupliga lamp, mõeldes just sellele lapsele, kelle salmik tal ees. Pärast luges laps seda vaikuses, visa oli ta nagunii.
Mürale saab nagu virtuaalse klaasseina vahele panna, keelata sellele tähelepanu, ka liigikaaslaste lobisemist saab eirata. Hullem lugu on mõttetute mõtete tunglemisega meie oma peas, seal käib lakkamatu vadin ja vaterdamine. Mis selle küll seiskaks! Huvi millegi vastu ja süvenemine käsilolevasse võiks aidata. Idamaadel jäädakse jõude, et üksisilmi vaadelda oma naba – seda kohta, kust lõigati läbi nöör, mis ühendas sündinut emaverega. Tundub, et see käärilõige tõukas meid eksistentsiaalsesse üksindusse, ometi ei kao vereside ju kunagi. Seda kiputakse unustama või isegi püütakse unustada, aga võiks meeles hoida.
