Pariisi lähedal jõukas piir­konnas sirgunud Jean-Pauli ema oli maalikunstnik, isa itaalia päritolu skulptor. Koolis torkas noormees silma tuulepäisuse ja allumatusega. Ta tegeles poksiga, oli heas füüsilises vormis. Kuigi poiss veetis palju aega vanemate ateljeedes, tõmbas teda kooli lõpus hoopis näite­kunsti poole. Kolmandal katsel saigi sihikindel nooruk näitekooli sisse. Jean-Paulile meeldis lavakooli ajal väga oma isaga vestelda, see rahustas teda. Skulptorist isa, kes elu lõpuni järelejätmatult töötas, ei väsinud kordamast: “Sa ei tööta piisavalt, tuleb kõvasti ja järje­pidevalt töötada!” Ja Jean-Paul tõesti pingutas, et rahulolematutele õppejõududele meele järele olla.

Osatäitmine näitekooli lõpu­tükis, mis lubanuks Belmondo vastu võtta hinnatud Comédie-Française’i teatrisse, vaimustas küll publikut, kuid žürii heakskiitu ei leidnud. Selle asemel et heituda, tegi näitleja­hakatis žüriiliikmete suunas naeruvääristava žesti ja lahkus. Särav enesekindlus ja hea miimika saidki Belmondo signatuuriks.

Prantsuse filmitööstuse ühe säravaima talendi elust, tööst ja armulugudest loe edasi juba artiklist.