Ühe raamatus lõbusalt kirjeldatud tegelase, vastkoorunud tšahhatibu, ristis reisiseltskond Eggbertiks. Eggbert oli muidu tore linnupoeg, aga tema keha oli proportsioonist väljas, eriti suured olid ta jalad. Eggberti arvates olid jalad talle ristiks kaelas, sest need käitusid kogu aeg isepäiselt – läksid pidevalt omavahel sõlme, tallusid teineteise varvastel ning kõndisid justkui ise suunas.

Nüüd olen avastanud, et käitun samamoodi nagu see kaugelt Lõuna-Ameerikast leitud suleliselaps. Leian end aina sagedamini peegli ees seismas ja mõtliku halvakspanuga mõnda oma kehaosa põrnitsemas. 

Eva keha lugu loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid