Juunikuu Eesti Naine pakkus rohkelt lugemist ja ainet mõtiskluseks. Kaanelugu Eva Luigasest oli muhe lugemine. Pildiseeria oli hästi õnnestunud. Ma loodan, et tema lapselapsed oskavad hinnata energilist ja tegusat vanaema, kes ei püsi pudelis ka paigal. Tore, et aina rohkemate 55+ või isegi 80+ vanuses inimeste kohta võib öelda, et vanus on vaid number passis, ja nende tegelik vanus tuleb suure üllatusena. Näiteks lk 106 stiililoo kangelannat Irina Krasilnikovat vaadates poleks kuidagi tema õiget vanust osanud ära arvata.
Meeldis ka lugu kunstnik Tiina Tammetalust. Olen isegi mõelnud, miks küll noor inimene asub oma keha kallal vägivallatsema? Kunstrinnad, ilulõikused, tätoveeringud, augustamised, keha piitsutamine dieetidega, meelemürgid. Miks küll? Kui palju on elus asju, mille eest tänulik olla! Kasvõi selle eest, et geenid ei ole sulle kaasa pannud tiksuvat pommi vähi näol. "Mida räägivad minu geenid" oli huvitav lugemine. Haigusi alati ära hoida ei saa, aga midagi enda heaks teha annab ikka.
Tore oli lugeda ka reisimuljetest ning ilu- ja moeteemadel. Ja muidugi väärt retseptid, mida kodus ise järele proovida! Eve
Juuninumbris inspireeris mind artikkel Eva Luigasest. Minu jaoks õhkus sealt elamise muretut kergust ning samas sihikindlust ja otsustamisjulgust. Lugesin artiklit vaheaegadega mitu korda ja leidsin sealt tuge oma seisukohtadele. Praegusel ajal on häirivalt palju ülemuretsemist, kibestumist ja süüdistamist. Igaüks peab ikka ise oma elu kätte võtma ja kui rahul pole, siis tegema muudatusi ja ehk ka uusi algusi. Mulle väga meeldis kübaraostu lugu. Ka minul on asju, mida olen tarvitanud vaid korra, aga mille hankimist pole kahetsenud, sest nendega kaasnenud rõõm on suur olnud. Lausa fantastilisena kõlas tuuleklaasiga punane kiiver. Ja veel meeldis mõte, et lõputult pole vaja rügada – mõned asjad võivadki tegemata jääda ja mul on õigus endale vabadusi võtta.
Olen ka Eva Luigase aianõuannete vaataja televisioonist. Kuigi aiapidamine ja aiatööd pole minu teema ja mul pole aedagi. Mina olen ka vanaema, kes ei hakka lapselastega riidlema. Malle
Äratundmisrõõm
Tänu oma armsale tütrele olen juba teist aastat ajakirja põhjalik lugeja. Väga huvitav ja avameelne oli kaanelugu Eva Luigasest. Artiklit lugedes tekkis kohe äratundmisrõõm õppimisest. Olen ise ka täiskasvanuna omandanud teise elukutse. Eva aiandusnipid nii teles kui ka ajakirjanduses on minu lemmikud. Minule kui vasakukäelisele kuluvad vasaku käe töökindad kohe marjaks ära. Ka klimbiretsepti olen juba järele proovinud. Super.
Lugu Eeva Essest oli ka mõnus lugemine. Ja jällegi, salatiretsept oli mõnusasti loo sisse põimitud.
Ei saa mainimata jätta artiklit Toomas Ubast. Nii südantsoojendav on lugeda lugusid inimestest, keda kahjuks enam meie seas pole. Edu teie ajakirjale ja ilusat suve jätku. Vaike
Alati ootan põnevusega uut numbrit. Milline mõnus lugemine oli juunikuu EN! Juba esimestest lehekülgedest köitis mind peatoimetaja Heidit Kaio pöördumine "Meie loome õnne!". Kui armastad oma keha, pead lugu ka teistest.
Kõige elamuslikum oli minule Madis Jürgeni lugu Eeva Essest. Nii aus, mitmetahuline ja värske täht Kanal 2 ekraanil. Imetlen Eeva Esse autorisaate sissejuhatust: nii huvitav, faktiderohke ja päevakajaline. Ja mälumängu juhina on ta nii asjatundlik ja vaoshoitud. Edu edaspidiseks! Karita
See kole Siber
Andrei Hvostovi lugu "Hirmu jäljed" tõi mindki tagasi lapsepõlvehirmude juurde. Mul on kaks erinevat mälestust neist aegadest.
Mu onu võitles punaarmees, ta oli "punane", vasakpoolne. Tema pere – naine ja kaks pisikest last – evakueeriti 1941. aastal sõjavarju Siberisse. Olen lugenud onunaise mälestusi tema ebainimlikest kannatustest seal: nälg, mõlema lapse surm.
Olin 10aastane, kui Tartus ühel 1949. aasta märtsiööl meie ümberkaudsetest majadest mulle tuttavad inimesed Siberisse küüditati, perekonnad lahutati. Mäletan selgesti järgmisel hommikul meie õues ahastavalt nutvaid inimesi.
Seega – on olnud eri põhjustel Siberisse saadetuid ja nagu Andrei Hvostov ütles, võiksime me mälestada "kõiki inimesi, kes olid küüditamise ohvrid. Kes nad ka poleks..." Ja vaatamata sellele, mis põhjusel nad Siberisse saadeti.
Vastukaaluks kurbadele mälestustele oli kaanelugu Eva Luigasest. Imetlesin ta huumorimeelt, elujaatust, optimismi. Ta on inimene, kellel on "alati tore argipäev, tore elu". Virve