Andes elule värvi
Mai Kolossova (84) leidis kuldses keskeas uue hobi, millest sirgus Pärnus terve selts. Koos ei käida vaid portselanimaali pärast: “Naistel on vaja suhtlust!”
Mai lapsepõlvekodus Õie talus seisis kambris puhvetkapp. Seal hoidis ta ema Endla Pärda oma kõige kallimaid nõusid: läikivaid tumerohelisi kohvi- ja alustasse.
Kui Mai oli vahest kolmeaastane, sättis ema pidulikud nõud lauale. “Aga mina sain laua pealt ühe tassi kätte ja kõndisin uhkelt üle toa, tass näpu vahel kõlkumas,” jutustab Mai. “Mul on nii meeles, kuidas ema ehmatas! See võis ju pulmakingitus olla?” Tass sai kibekiirelt purunemisest päästetud.
Õie talus kasvatati tõulinde, hariti maad ja õitses üle 40 õunapuu. Külm võttis uibud ära 1940. aasta talvel, varsti tuli maha jätta talugi: “Ütlesin Elmo Nüganenile, et tema film “1944” on nagu minu elu pealt maha spikerdatud. Meie põgenesime ka vankriga oma kodust.” Tulema tuldi Ambla-Koigist Järvamaal ja peavarju leiti Mai vanaema juures Tartus. Memme suureks rõõmuks sai Maist agronoom – “Ma pole seda iial kahetsenud. See oli niivõrd laiahaardeline eriala ja andis eluks tohutult hea baasi.”