Inga tunnistab, et iga asi on tulnud tema ellu õigel hetkel: "Kui lugesin "Pilvede all" pilootosa stsenaariumi, siis tundsin ära oma lapsepõlve atmosfääri Pärnus. Need kortermaja hoovis olevad vaibakloppimise puud, kuidas mina lapsena samamoodi turnisin. Piret on minu roll ja see on minu lapsepõlve lugu. See on minu peegeldus kuskilt kaugest minevikust."

Pilvede all seriaali suurim väärtus on tema jaoks koostöö õe Liis Haabiga. "Enne sarja ma teda päriselt ei tundnud. Oli väga teraapiline jagada kogemusi ja lapsepõlvemälestusi. Ka seriaali sisu tingis need vestlused. Kuigi, mul on palju õdesid ja vendi, siis päris õeks saan nimetada ikkagi õde, kellega koos üles kasvasin. Täiskasvanu eas tekkivad suhted on teistmoodi, ollakse viisakad ja sõbralikud, kuid puudub lapsepõlve vahetu kaklemise ja leppimise kogemus, kus tahaks teisel pea otsast hammustada. See tunne lõppeb aga alati armastuse ning leppimisega."

Ingas on paras annus ratsionaalselt kalkuleerivat täpsust, mis annab aeg ajalt märku, et ennast ei tohi unustada. "Mul on tarvis aega, et olla üksinda iseendaga. Sõidan teinekord maakoju ja istun seal 15 minutit jõe ääres. Teen tunnise jalutusringi ja lihtsalt olen olemas enda jaoks. Mul on seda vaja," tunnistab Inga.

Armastusel ei ole piire ja siiani üllatab Ingat inimestel pidev vajadus viidata tema suurele vanusevahele abikaasaga: "Meil on üks eesmärk, me oleme sõbrad ja töökaaslased. Mehed ongi ju hilisema arenguga!" naerab Inga. "Mingites arusaamades oleme siiski erinevad. Tema tuleb teisest ajastust. See mõjutab meid otsuste tegemisel ja asjadest aru saamisel. Olen mõistnud, et ära püüa paaniliselt oma elu elada, lase elul iseendas elada. Ei ole vaja kogu aeg roolida! Püüa olla kohal ja märgata, ei tasu joosta peaga vastu seina. Palju parem on vaadata kuhu elu sind ise tüürib."