Kuidas olete jõudnud oma praeguse töövaldkonnani?
Minu tee hariduspsühholoogiani on olnud ehk isegi ootamatult käänuline, ehkki tagasi vaadates viitas kõik juba algusest peale sellele, et küllap ma kuidagi hariduse juurde jõuan.
Pärast keskkooli asusin Tartu ülikoolis nii mulle endale kui arvatavasti ka lähedastele suureks üllatuseks norra filoloogiat õppima. Pärast esimest skandinavistika-aastat hakkasin vabaainetena muu hulgas kuulama psühholoogialoenguid ja üsna kiiresti sai selgeks, et hoopis psühholoogia on see, mis mind tõeliselt huvitab – eriti just kognitiivne ja motivatsioonipsühholoogia.
Seega astusin uuesti ülikooli, sedakorda psühholoogia erialale ja pole seda siiani kahetsenud. Enne päriselt ülikooli tööle asumist jõudsin muu hulgas töötada lokaliseerijana, mis tegelikult tähendab arvutitarkvara tõlkijat, ning põgusalt ka kliinikumis kliinilise psühholoogina. Need väikesed tööalased kõrvalepõiked aitavad mul ikka ja jälle hinnata seda, kui tore on viimaks jõuda valdkonnani, mis tõeliselt kõnetab.


Samas pean tunnistama, et spetsiifiliselt motivatsioonipsühholoogiani jõudsin puhtalt läbi isikliku ängi – juba põhikoolis märkasin, et mul oli raske end kodus õppima sundida ja endas õpimotivatsiooni üles leida. Alles ülikoolis lõputöö raames motivatsiooniteemat uurima asudes hakkasin aru saama, mis minuga toimus. Osaliselt seepärast olengi praegu suurema osa oma ajast pühendanud sellele, et aidata õpetajatel mõista, kuidas õpilaste motivatsioon töötab ja kuidas kvaliteetse motivatsiooni kujunemisele ja säilimisele omalt poolt kaasa aidata.


Millega te töövälisel ajal tegelete?
Töövälisel ajal ma olen väga kodune. Mul on kolm last: kaks teismelist tütart ja üks lasteaiaealine poeg, nii et „vaba“ aega mul ülearu ei olegi. Mulle meeldib mõelda, et olen tennist ja sulgpalli mängiv noorsportlane, aga reaalsus on see, et reketid ootavad veel pisut nurgas oma aega.
Praegusel hetkel meeldib mulle tööst vabal ajal peamiselt lugeda, sõpradega oleskleda ja aias toimetada, eriti mõnus on muidugi aias lugeda ja/või sõpradega oleskleda.
Mida uut olete enda jaoks avastanud koroonaajal?
Olen avastanud, et olen loomult isegi kodusem, kui oskasin karta. Töiste tegemiste osas koroonaaeg uusi avastusi suurt toonud ei olegi, tegelen endiselt kõige sellega, mis mulle huvi pakub ja vajalik tundub.


Mis teid ennast enim motiveerib?

Mind motiveerivad toredad inimesed ja võimalus toredate inimestega koos toimetada nendel teemadel, mis tunduvad olulised ja tähenduslikud.


Kati 5 praktilist nõuannet, kuidas leida motivatsiooni, kui see tundub kadunud olevat:
Esiteks võiksid olla enese suhtes sõbralik, kui motivatsioon aeg-ajalt kaduma kipub. See, et motivatsioon kõigub, on täiesti normaalne. Kui aga tunned, et tahaksid end kuidagi jõulisemalt aidata, on selleks päris palju erinevaid võimalusi. Harutan mõne neist lahti...

1. Kui tunned, et kipud mõnda ülesannet liiga pikalt edasi lükkama, proovi mõelda, kas suudad leida enda jaoks põhjuse, miks Sa seda ülesannet TAHAD teha, mitte ainult ei pea. Ka kõige igavama või tuimema ülesande juurde on lihtsam asuda, kui sel on mingigi tähendus. Isegi kui see võib tunduda enesepettusena, siis kasu on sest ikkagi – nii selleks, et ülesanne saaks tehtud, kui ka selleks, et oma vaimset tervist hoida. Esiti mõttetuna tunduvatest tüütutest ülesannetest pole kellelgi lõpuni pääsu, aga vaimselt tervematena väljuvad areenilt need, kes on osanud sellistest ülesannetest enda jaoks midagi kasulikku leida.

2. Kui ülesanne on liiga hirmutav, proovi mõtelda, et oluline on ülesandega PIHTA HAKATA, mitte sellega ilmtingimata kohe valmis saada. Selle asemel, et oodata endalt viimistletud teose valmimist ühe ööpäevase spurdina, sea endale väikesed alustamiseesmärgid.
Näiteks nii:
• esimene päev – loen läbi tööjuhise (kui tahan, mõtlen teemale õhtul duši all, kui ei taha, ei mõtle);
• teine päev – mõtlen teemale segamatult 15 minutit (kui ei taha, ei kirjuta veel ridagi);
• kolmas päev – panen segamatult ja kriitikat kartmata kirja kõik mõtted, mis teemaga seostuvad (ei kavatsegi veel moodustada ühtegi mõtteselgusega hiilgavat täislauset) jne.
Kui algus tehtud, on edasine juba palju lihtsam.

3. Proovi aru saada, mis tunded Sind ülesandele mõeldes valdavad. Mõtle sellele, et ebakindlus, mida uut ja ehk keerukana tunduvat ülesannet alustades tunned, ongi täiesti normaalne ja levinud reaktsioon. Sa ei ole ainus! Tuleta endale meelde, et kui ülesandega vaikselt pihta hakkad, muutuvad ka kogetavad emotsioonid – tuleb end lihtsalt alguses selle kehva (tõeliselt kehva!) tunde sees hoida.

Uurijad on leidnud, et ülesannete viimasele hetkele lükkamine tekib sageli just siis, kui ülesandega kaasnev ärevus on piisavalt suur, et näiteks iga võimalus selle emotsiooni käest pääseda (nt tunne, et midagi on vaja kodus kohe kindlasti enne ära koristada või tunne, et veel üks osa lemmikseriaalist ei saa ju väga hull olla), tundub elupäästva ja intensiivse kergendustundena, millele ongi väga raske vastu panna. Reaalsus on muidugi see, et negatiivse emotsiooni kogemist lükatakse lihtsalt edasi. Selleks, et sellest emotsioonide nõiaringist pääseda, soovitatakse katsetada erinevaid variatsioone sellisest asjast nagu Pomodoro-tehnika. Guugelda, mis see on!

4. Mõnikord, kui tunned käegalöömise tunnet eriti teravalt, võibki olla, et oled lihtsalt väga-väga väsinud. Puhka ja tegele vahepeal muude asjadega, tegelikult on Sul kõigeks, ka iseenda parimaks versiooniks saamiseks kogu maailma aeg.

5. Ja viimaks – motivatsiooni leidmine ei pea olema üksildane maadlus iseendaga. Teadlased on leidnud, et üks oluline motivatsiooni tugisammas on teised inimesed ja tunne, et kuulume kokku. Seega ÄRA JÄÄ ÜKSI! Otsi endale õpisemu ja vaata, kuidas te teineteisele mõjute. Mõnikord on vaja oma „karja“ mõnda aega otsida, aga kui see leitud, on edaspidi väga palju lihtsam motivatsiooniaukudest välja ronida.

Kati Ausiga toimub online-kohtumine teemal „Motivatsioon“ juba 21. mail ning registreerida saab sellele veebilehel www.delfi.ee/noor

Jaga
Kommentaarid