On oluline taibata, et mitte riik, vaid inimene ise peab oma vabadust piirama – kuna vabas riigis tuleb austada ka teiste inimeste vabadust.

Kuidas on lood vabadusega tänapäeva Eestis? Priit Pullerits toob välja: “...uue põlvkonna iseloomulikuks jooneks on tõsiilmeline tahe pahaks panna, hukka mõista, ära keelata. Nad on valmis vorpima kaebekirju ja korraldama sovetlikke häbistamiskampaaniaid.” Võime küsida: kas noorte samastumine riigiga on muutnud nad vabal maal nõukaaegse inimese sarnaseks? Ja kui see nii on, siis mida kõneleb see Eesti riigi olemusest?

Kui riik võtab inimeselt ära vabaduse iseendale piire seada, võtab ta ära ka võimaluse vastutada. Sel viisil toetab riik lapsikuse esiletulekut nendel meestel, kellele see on omane. Mihkel Mutt ütleb: “...just vastutusvõimet on peetud täiskasvanut lapsest eristavaks tunnuseks.”

Isikliku vabaduse toetamise asemel riik karistab. “Panna ilmsesti suur osa kodanikkonnast väärtegude eest musta nimekirja näitab, et me oleme kusagil midagi valesti teinud,” arvab jurist Märt Rask ning toob välja, et 55,6 protsenti Eesti elanikkonnast on kantud karistusregistrisse. Tundub, et õiguskaitseorganid on unustanud randlaste muistse tarkuse, et poiss peab enne purjeka kummuli ajama, kui suurele merele pääseb – nii ei ole tal mitte ainult teadmine, vaid ka kogemus, kus on ohu piir.

Infantiilsus kui trend

Vabas ühiskonnas on inimesele vaja võimalusi eksimiseks ja eksimuse mõistmiseks ning eksimustele tähelepanu juhtimist võimude poolt. Nii on võimalik oma kogemustest õppida. Karistused on vajalikud inimesele, kel puudub õppimis­võime. Kuid ka siis on mõistlik enne karistamist inimese õppimisvõime puudumise põhjused selgeks teha. Ühel puhul inimene ei suuda hoolida teistest inimestest. Teinekord on aga inimese õppimisvõime mingil põhjusel häiritud ja õppimine ei õnnestu.