„Mu elu suurim ja rängim kogemus on olnud armastus. Armastuse pärast tegin noore naisena otsuse, mida leinan ja mäletan siiani. Sellest hoolimata on mu otsus olnud õige, ainus võimalik. Selleta oleks mu elust ehk hoopis vähem põhjust rääkida. Kas ma oleksin olnud õnnelikum?” küsib Kirsti Paakkanen oma raamatu avalehel.

Võitjate üle kohut ei mõisteta. Paakkase lugu lõpeb sellega, et kui ta nüüd mõnelt vastuvõtult rulaatori abil autoni astub, võtab kogu linnarahvas teda nähes tänaval aupaklikkusest spaleeri.

Suursugune ja tagasihoidlik


Meid, kes me end ikka põhjanaabritega mõõdame, võtab see lugu kukalt kratsima: kas meil Eestis on leida kedagi, kelle mõjuvõimu Soome kuninganna omaga kõrvutada? Kuidas tõlkida eestlasele hoomatavalt lahti Kirsti Paakkase mastaapi ja tema tähendust Soomes?

Meenutab Anu Saagim, meediatäht ja -tegija, Marimekko asutaja Armi Ratia (1912–1979) poja Ristomatti eksabikaasa:

„Kirsti Paakkase eduloost olin Soome naisteajakirjadest palju lugenud, aga seda ma ei teadnud, et ta nii vaesest ja vagast kolkaperest pärit on. Temast kirjutatud raamatu algus haaras kirjandusliku jutustusena – milline oli lapsepõlv? Kirsti alustas plikana külapoe müüjaabina lihakäntsakaid raiudes. Enamik inimesi jääb kinni hoidma saavutatud piskust – oma töökohake ja peigmees, siis oma tareke ja autoke –, julgemata ja riskimata enam kaugemale, kõrgemale hüpata.

Paakkanen alustas nullist. Rabeles ja töötas end Helsingis parimaks reklaami- ja turundustegijaks. Kuni ühtäkki juba 40selt võttis uue riski: pani kogutud vara ja uhke korteri panti ning asutas oma reklaamiagentuuri Womena. Ise ööbis kodutuna agentuuri kontoris. Põhiline, et kontor viimase peal uhke ja usaldustäratav välja näeks! Sest lapsepõlvest peale teadis ta hästi: „Vaeste käest ei osta keegi midagi.”