KUULA | Kristina Šmigun-Vähi: emadus tegi minust naise!
(75)Kristina Šmigun-Vähi sõnul olid tema suusatamine kui üks tervik. „Ma olin kui puuga pähe saanud tüdruk, kes soovis jõuda tippu ise, mitte vanemate sunnil.“
KUULA Kristiina Heinmetsa podcasti siit:
Tema isiklik sisemine otsus oli keskenduda tuhat protsenti eesmärgile ja loobuda paljust, mis on osa noorpõlvest ja täiskasvanuks saamisest. Kristina tunnistab saates, et tundis rõõmu naiseks olemisest alles siis, kui sai emaks.
Kogu sportlaskarjääri tuli võidelda ennast tõestades justkui tuuleveskitega, sest mehed olid esirinnas ja naised tegid justkui midagi ka. Sportlasliku rutiinitaluvuse ja distsipliiniga on ta edaspidigi teinud uusi valikuid oma elus. Oma roll on olnud nii magamatusel kui ka abikaasat toetaval sõnal.
Kristiina räägib saates emaks olemise väljakutsetest. Tänapäeva laste võimalused on külluslikud ja teinekord tuleb laste tervislike valikute eest hoolitsedes olla teinekord karmim kui emasüda tahaks. Kristina naerab, et ka temas on paras kogus laiskust. Tööpäeva lõpus tahaks pigem tass teed käes magama kerida, kui lastega traditsioonilisele õhtusele 15-minutilisele jalutuskäigule.
Kristina muigab: „Meie lastel on trenn kõige olulisem ja ma saan sellega neid mõjutada. Lapsed ütlevad iseteadlikult, et, et me ei tohi abikaasa Kristjaniga neid santažeerida, sest meil on reegel – trenni saab, kui kõik on õpitud.“
Kristina tunnistab, et praegune koduõpe on keeruline just pojale, sest tema jaoks on kodu ikka mängimise koht. „Ma olen üpris karm ema. Nad on minu lapsed ning mina vastutan nende eest ning minu jaoks on oluline, et lapsed oleksid füüsiliselt aktiivsed. Jalutama minemisega kaasneb tihti jonn, aga ma kannatan selle ära ja tean, et kui nad õue jõuavad, siis juba viie minuti pärast on nad nagu uued. Õues on huvitav ning kui tagasi koju jõuame, siis nad ütlevad „palun vabandust emme, läheme teinekord jälle,““ naerab Kristina. „Ja järgmine kord on jälle on suur jonn, kõik algab otsast peale.. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et õue minek oli kohustus. See oli vabadus ja õnn.“
Kristina kinnitab, et on järjepidev ja ta abikaasaga ei lange lastega kauplemisse. Nende peres on reeglid ja nii on. Kristina on õnnelik, et esimesed viljad on tütre peal näha: „Viie aasta tagused jonnid on möödas. Kui raske mul oli emana lapse tahtmisele järele anda! Nüüd on õues sportimine au sees ja tütar uurib hommikul, mis kell me jooksma läheme?“ naerab Kristina. Nüüd distsiplineerib laps teda, sest teinekord on laiskus suur ning mõttes hommikune jooks juba õhtuseks muudetud. Aga lapsele antud lubadusest tuleb kinni pidada.
„Käime perega suusatamas, aga no ega see neile ei meeldi. Mina tahaks ikka natuke tempot ka teha, aga nemad avastavad metsa all midagi huvitavat ja teeme hoopis pausi. Poeg on öelnud, et suusatamise parim osa on kaasa võetud võileivad ja soe tee,“ meenutab Kristina talviseid spordipäevi.
Nende peres on lastel toidu osas lihtne valik, see on emme valik ja nii on. Kristina meenutab emaks olemise kriitilist hetke: „Poeg oli umbes kaheaastane ja ma tegin kana-nuudli suppi. Ta istus laua taha ja lükkas taldriku eest ära nii, et see supp loksus lauale ja teatas, et ta tahab pannkooke. Vastasin, et täna pannkooke pole. Ta vihastas ja läks oma tuppa. Natukese aja pärast tuli tagasi mossitas ja sõi selle pealt juba hangunud rasvaga supi ära. Ma ise mõtlesin, oh issand pojakene, et sa nüüd selliselt pead sööma ja nii oleks tahtnud talle uue teha, aga vot ei teinud.“
Kristina tunnistab, et emadena tahame lastele liiga palju ette ära teha ja Kristjaniga nad alati ütlevad, et seni kuni teie jalad on meie laua all, niikaua teete seda, mida meie ütleme. „Kõik, mida me lastele õpetame, jääb nende sisse ja avaldub edasises elus. Õnnelik on kodu, kus lapsed julgevad olla nemad ise".
Kristina analüüsib, et ei olnud lihtne panna tippsportlasena enda järel uks lõplikult kinni. See oli tema maailm, tema kirg ja kogu elu. „Kui sporti tegin, siis ma kunagi ei mõelnud, et olen naine spordis. Mina olin mina ja ma tegin sporti, mis olid minu hinge sügav soov ja nägemus, kuhu tahan välja jõuda.
Esimest korda elus rõõmustasin, et olen naine, kui sündis laps. See on arhailine tunne, et mul on mees, kes on perepea ja hoolitseb pere eest. Ma ei tea kust see tunne tuli, et naine teeb kodus asjad korda ja mees hoolitseb kõige muu eest. Mulle tuli sisse selline ürgne naiselik instinkt.
Pean tunnistama, et spordis oli hetki, mil mõtlesin, et miks ma pidin sündima naisena, sest nii raske ja keeruline on tõestada, et naiste sport on sama oluline, sama väärtuslik, kui meeste sport. Me võistleme naistena meestest eraldi, aga see, mis me teeme, on sama oluline.“
Emaks saamine muutis tippspordile elu pühendanud naist palju. „Kui Viktoria sündis, oli mul plaan naasta sporti nii kiiresti kui võimalik. Aga avastasin, et ema olemine annab nii palju, et hakkasin nautima oma kodu, selle koristamist, perenaine olemist. Saatus toob ellu ikka üllatusi. Kui tütar oli kuuekuune, tehti mulle pakkumine hakata reklaamnäoks ühele programmile. Mina olin sellel ajal armas emake, kes tegi kõik lapse heaks ja toitus ka vastavalt. Proovisin seda programmi ja võtsin kahe kuuga alla 6,5 kg. Mul oli suurepärane enesetunne. Lapsevankriga joostes mõistsin, et olen kiirem nendest, kes jooksevad ilma lapsevankrita. Mu sees tekkis hääl, et pean naasma sporti, minema olümpiale. Seadsin enda heaolu lapse heaoluga samale tasemele. Kui tema magas, siis mina jooksin ja tegin trenni. Enne seda sain energiat oma kodu sättimisest ja koristasin, aga ma soovitaksin noortele emadel hoopis magada. Magage koos lapsega, mina olin selles osas väga rumal ja minu magamatus oli ikka väga suur,“ meenutab Kristina aega noore emana.
Kristina tunnistab, et uus algus sportlasena väikese lapse kõrvalt oli ikka väga raske. „Silmad jooksevad ees ja füüsis ei tule järele. Ma ei suutnud saavutada vajalikku vormi ja tundsin, et see on ikka väga raske. Ma proovisin, sain hakkama, aga nüüd aitab, valin pere. Ma ei saanud enam pingutusest naudingut. Olin teinud sporti enda jaoks ja kui see paku enam rahuldust, siis loobusin. Tahtsin saada teist last ja minna õppima, aga jäin kodusesse rolli kinni ja ainult rääkisin oma uutest suurtest plaanidest. Olen väga tänulik oma mehele, kes ütles, et „mis sa räägid, mine ja tee, aga ikka pugesin mugavusest oma laste taha,“ meenutab Kristina. „Abikaasa oli see, kes nägi kõrvalt, et hakkasin ennast koduses rollis ära kaotama ja see oli parim, et ta mind toetas ja innustas. Edaspidi selgus, et kooli nädalalõpp Tartus, kus sain teha midagi enda jaoks, tegi minust parem ema oma lastele ja parema naise oma mehele.“
Kuula taskuhäälingust, kuidas ta oma keha eest hoolitseb ja mida see on tema kehale andnud? Kas distsipliiniga harjunud sportlane endale ka puhkepäevi lubab ja mis on Kristina suusatamisega seotud uus hobi.
