9. klassi õpilased kõõluvad läbipõlemise äärel. „Pea on ärevaid mõtteid täis, süda peksleb. Õpin hommikul kella neljani, aga kodutööde kuhi muudkui kasvab."

„Mul on null energiat ja null motivatsiooni. Avan õpiku või vihiku, vaatan seda pool tundi, midagi aru ei saa ja panen selle siis midagi tegemata uuesti kinni,“ on kirjeldus, mida kuulen viimasel ajal ehmatavalt sageli üheksanda klassi õpilastelt.

Läbipõlemine ohustab tublisid õpilasi, neid põhikooli lõpetajaid, kes tahavad elus edasi jõuda. Neile lähevad nende hinded vägagi korda ja enamasti on nende tunnistustel neljad-viied, mille sekka võib-olla sattunud ka mõni üksik kolm. Kuna lapsi on õpetatud keskenduma ebaõnnestumistele ja vigade parandamisele, siis piisab ühest-kahest õppeainest, kus ta on nõrgem, et varjutada sellega tema tegelike teadmiste ja oskuste tase.

Elu esitab 15-16-aastastele väljakutseid, millega ei tule tihtipeale toime isegi täiskasvanud. „Miks elu peab nii raske olema?“ küsis üks laps mult pisarsilmi. Ta pole ainuke.