1984. aastal ostsid tema vanemad, kunstnikepaar Jaak Arro ja Epp-Maria Kokamägi, Pärnumaal talu. Sepamaa, millest sai nende suguseltsi sünonüüm, polnud siis kaugeltki nukumaja. „See oli üsna räämas ja väikesele lapsele ohtlik, sest vanad karjakaevud olid kinni ajamata,” mäletab Anni.

Oli soe kevadine päev ja pere askeldas väljas, kui keegi märkas: aga kus on Anni? Hõiguti ja kutsuti, kuid last ei kusagil. Lõpuks jõudsid ahastuses vanemad otsingutega mere äärde – ja mida nad nägid...?

Anni oli põlvini meres, kummikud ääreni vett täis, ja laulis. Lapsukese sabas käis pere rotveiler Batu. „Kui minuga oleks midagi juhtunud, küllap Batu oleks siis haukuma hakanud ja teistele märku andnud,” usub Anni. „Kõik olid vihased ja ehmunud, aga mina üldse ei mõelnud, et keegi mu pärast muretseb. Mulle õudselt meeldis üksi olla.”

See soov pole temast lahkunud, ent praegu on üksindus Anni hõrk magustoit. „Üks raskemaid asju laste saamise juures on leida aega, et olla täitsa üksi. Varem ei olnud mulle mingi probleem sõita nädalavahetuseks Amsterdami või Londonisse ja seal üksi ringi tuiata. Mul ei ole vaja kogu aeg kellegagi vadistada, hindan seda, kui saan omi mõtteid mõelda.”

Koroona-aastal on Anita Astrid (6) haruharva käinud lasteaias ja Aksel Aleksander (2) veel täitsa kodune poiss. „Naudin seda, et Anita on juba nii suur,” lausub Anni – tütar istub tema kõrval ja otsib Youtube’ist multikaid.

„Aega, kui mu lapsed olid tited, ma tagasi ei igatse – magamata ööd, mustad rõngad silmade ümber... Aksliga olime targemad ja leidsime endale appi lapsehoidja, aga kui Anita oli väike, olid mul veel [söögikohad] Komeet ja Kukeke. Läksin koosolekule, titt turvahälliga kaasas, et teda vahepeal imetada.”

Lõpuks tundis Anni, et piir on ees. 

Jaga
Kommentaarid